Jüri Toomepuu
Eesti presidendid on olnud eestlaste needus. Kurblugu algas Pätsiga, kes oli küll üks Vabariigi loojatest, aga kellest sai isehakanud president ja diktaator kui ta valimistel rahva poolehoidu ei pälvinud. Ta lõpetas oma diktatuuri allkirja andmisega okupantide valitsuse loomiseks ja oma elu Stalini terroririigis, kuigi mitte Siberi orjalaagris nälga surnuna nagu paljud ausad eestlased. Reeturi palk polnud paha. Päts polnud küüditatute hulgas -- ta saadeti Venemaale administratiivasumisele ja talle oli isegi määratud Nõukogude Liidu personaalpension.
Lennart “Nikolajev“ läheb ajalukku truualamliku okupantide käsilasena, nii ustavana, et ta tegi KGB huvides 22 välisreisi, ajal kui ausad eestlased võisid välismaale sõidust ainult unistada. Pärast okupatsiooni jätkas ta oma okupatsiooniaegsete peremeeste teenimist põlistades oma juulilepetega Eestisse 20 000 punaarmeelast ja 2000 okupantide julgeolekuagenti -- koos perekondadega 100 000 eriti Eestivaenulikku venelast.
Siis tuli kommunistliku nomenklatuuri tippmees „tervitan teid võidupüha puhul“ Arnold Rüütel ja nüüd on meil Iraida Tsiganova poeg, Toomas Hendrik Ilves, vanalinna korteri ärastaja kes üritas 75 aastaks salastada viie aasta „võtmata jäetud puhkuse“ raha kasseerimise, kes rikastas eesti keele sõnaga „ärmatamine“, keda USA diplomaadid kirjeldavad ülbena, häbematuna ja upsakana, aga kes on eestlastele pigem silma paistnud halenaljaka kehkadiveina.
Meie vilets ja vigane põhiseadus ei luba rahval endale ise presidenti valida, seetõttu võib arvata, et Ärma Toomase järglaseks saab üks veelgi hullem.
Kaks eestlast kes on väärilised saama Eesti Vabariigi presidendiks kandideerivad – endine õiguskantsler Allar Jõks ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. Nendel pole aga suurt lootust meie peamiselt partokraatidest ja poliitbroileritest koosneva riigikogu või valimiskogu poolt valituks osutuda.
Eesti Vabariigi presidendiks pressivad end tegelased kes selleks kõige vähematki ei sobi. Kõige paremad võimalused näivad olevat Kallase perekonda lapsendatud väljavalitud rahva võsul, suursulina tuntud Reformierakonna rahastajal Siim Kallasel. Kallas, kunagine teeneline nomenklatuuri kommunist, suutis juba okupatsioonipäevil omale jõukust koguda kui ta pani pihta töörahva raske vaevaga kogutud hoiukassa säästudele. Kuigi ta vallandati tollal hoiukassa juhi ametist, midagi hullemat ei juhtunud sest talle pakkus katust kommunistliku partei ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult.
Kuigi üks ebaõnnestunud petuskeem on andud Kallasele ta hüüdnime, “kümne miljoni dollari mees”, kahvatub see untsu läinud tehing kõikide nende seaduste väliste tehingute kõrval, millega ta on rikkust kogunud. Üks tähtsamatest on okupatsiooni lõpu päevil Vene pangas hoitud VEB valuutafondi suurvargus. Eesti pangast saadeti võltsandmeid sisaldav nõudmine, mille alusel kanti raha Eestis asuvale tankistile. Kogu asja on suutnud võimulähedased pangaröövlid salastada 75 aastaks. Vaevalt et see on juhus, et tollal Kallase poolt alustatud Reformierakond oli hästi finantseeritud ja Kallas rikkaks sai.
Teine, kes ennast Eesti Vabariigi presidendiks pressib aga selleks vähematki ei sobi on okupantide võsu Marina Rajevskaja Kaljurand. Ta valetab, et ta on Eesti kodanik seetõttu, et ta ema Veera sündis aastal 1925 Narvas. Kirikuraamatus toodud sünnitunnistus tõendab, et ta ema ei sündinud Narvas, ta sündis Eesti-Vene piirikülas Komarovkas.
Kirikuraamatu järgi oli Veera isa Aleksandr Sergei poeg Rajevski ja ema Aleksandra Pjotri tütar, mõlemad õigeusklikud. Sünni juures olid tunnistajatena Fjodor Rõžov ja Jelisaveta Kukuškina, ükski neist ei olnud Eesti kodanik. Kuigi on tõstatatud kahtlusi Marina Rajevskaja kodakondsuse kohta, ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti mis tõestaks, et ta ema Veera oli Eesti Vabariigi kodanik. Marina väidab, et ta võib ka Läti presidendiks kandideerida, sest ta isa olevat lätlane. Kõik Marina Rajevskajaga seotu on segane ja kummaline.
Aastal 1947, kohe enne massiküüditamisi töötas Marina ema Veera Rajevskaja Kommunistliku Partei Narva linnakomitees. Teatavasti valmistasid tol ajal linnakomiteed ette küüditamisi. Võib arvata, et seda tegi ka Marina ema.
Marinast sai jurist ajal kui juura teaduskonda võeti peamiselt ustavaid venemeelseid kommuniste. Marina Rajevskaja on ilmselt selline, nagu endised KGB-lased, keda ta ema kasvatas ennast esitama nii nagu momendil kõige kasulikum. Nüüd ta üritab mängida Eesti patriooti.
Marina annab tihti Venemaal venekeelseid intervjuusid. Samal ajal kui justiitsminister Reinsalu kooskõlastas Läti ja Leedu valitsustega kompensatsiooni nõuete esitamist Venemaale, avaldas ta Venemaal artikli kus ta kinnitas, et Eestil mingit kahjutasude nõudmist ei ole.
Marina Rajevskaja toetab ka Putini-Paeti piirileppe sõlmimist, mis loovutaks 5,2 protsenti Tarturahulepinguga kinnitatud Eesti Vabariigi territooriumist Venemaale, ilma midagi, mitte kõige vähematki, vastu küsimata!
Keskerakondlased, Putini ühtse Venemaa liitlased, pakuvad presidendiks Maili Repsi ja ja neljas kuriteos süüdistud Edgar Burešin Savisaart. Meie Mari hõimurahvas leiab, et niihästi Stalin oma järglastega kui ka Putin on süüdi genotsiidis Maride vastu. Oma külaskäigul Marimaale, Reps pidas aga vajalikuks kiita Vene ajakirjanduses Putinit selle eest mida ta meie hõimurahva hävinguks korda saadab. Kuna Eesti venestamine kulgeb kiirenevas tempos, loodavad kesikud, et nagu neil õnnestus saata Putini käsilane Yana Tsernogorova-Litvinova-Toome Euroopa Parlamenti saavad nad paigutada Putini käsilase ka Eesti Vabariigi presidendi toolile.
Reformierakond pakub presidendiks lisaks Kallasele ja Marina Rajevskale ka kunagist partorgi Jaak Jõerüüti, kes on paistnud silma sellega, et ta oli okupatsioonipäevil oma kolleegide agar karistaja kommunismi vastu eksimise eest.
Sotsinovski-oksenovskina tuntud Ossinovski parteikaaslased pakuvad Ärma Toomase järglaseks Eiki Nestorit, kes on peamiselt silma paistnud, nagu teised sotsid, eestluse vaenulikkuse ja eestlastele multi-kulti ning venestamise peale pressimisega.
Ainukene õhkõrn lootus eestlastel presidentide needusest vabaneda on hääletada tulevastel Riigikogu valimistel ainult nende kandidaatide poolt, kes on nõus rahvahääletusega kehtestada uus põhiseadus, mis lubab rahval endale ise president valida, kehtestab uue demokraatliku valimisseaduse ja piirab drastiliselt Eestivaenulikele venelastele kodakondsuse kinkimist ja eestlaste põlise kodumaa venestamist.
