Internetis võidusamba üle ägedat diskussiooni pidanud kaitseminister Jaak Aaviksoo ja PR-ekspert Daniel Vaarik kohtusid sel neljapäeval avalikul debatil Solarise keskuses. Mõlemad mehed leidsid, et Eesti vabaduse eest võidelnute mälestus vajab jäädvustamist, kuid erinevalt Aaviksoost jäi Vaarik veendumusele, et äparduste ja vastasseisu saatel kerkinud monument seda rolli väärikalt ei täida.
Meedias rohkem käsitletud vaidlusteemade kõrval kerkis esile ka küsimus, kas samba püstitamise käigus manipuleeriti avalikkusega. Vaariku hinnangul on poliitikud seda tõepoolest mõnevõrra teinud. "Manipulatiivset palli ei pannud veerema küll kaitseminister Aaviksoo, aga ta oleks saanud selle peatada," märkis PR-spets.
Näiteks tõi Vaarik kaks mõtet, mis hüüti välja sel ajal, kui parimaks tunnistatud monumendi kavandi vastu hakati allkirju koguma. Esiteks võrdles peaminister Andrus Ansip samba püstitamist olümpiamängudega, öeldes, et mänge ei lükata edasi, kui mõni sportlane pole vormis. Teiseks aga räägiti, et kui sammast ei rajata praegu, siis ei tule seda mitte kunagi. Nõnda pandi Vaariku arvates inimesed uhkeid kõnekujundeid kasutades justkui sundolukorda, selle asemel, et asja sisuliselt selgitada.
Emotsionaalne side nõrgeneb
Aaviksoo ütles vastuseks kriitikale, et ta ei näe suuri manipulatsioone ning leiab, et inimesed on lihtsalt spontaanselt ja siiralt oma seisukohti väljendanud. Ühtlasi arvas ka tema, et monumendi ehitust ei saanud lõputult edasi lükata. "See põlvkond, kes võitles Vabadussõjas, on juba meie hulgast lahkunud. Kahjuks enne seda, kui sammas sai püsti."
"80-ndatesse eluaastatesse on jõudnud ka need mehed, kes teise ilmasõja keerukates väljakutsetes Eesti riigi eest seisid. Kes on oma suures-suures enamuses nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt toetanud selle samba valmimist. Need mehed ja naised lahkuvad meie juurest ühe põlvkonna jooksul," nentis Aaviksoo ja lisas, et seeläbi muutub nõrgemaks emotsionaalne side vabadusvõitlusega ning ühtlasi väheneb ka soov seda sündmust jäädvustada.
Vaarik oli Aaviksoo viimase mõttega sisuliselt nõus, kuid leidis, et ainult heast ideest ei piisa. "Tõesti, need põlvkonnad väärivad tähelepanu, nad väärivad tänu ja väga head sammast. Kuid nüüd tulebki mängu see moment, et ühel hetkel oleks pidanud tekkima arusaam, et nad ei saa väärilist tänu," ütles Vaarik, andes monumendi teostusele hävitava hinnangu.
Mida teeks ameeriklased?
Aaviksoo asju niivõrd mustades värvides ei näinud, ta küll tunnistas möödalaskmisi Tšehhi firma Sans Souci töös, kuid avaldas lootust, et vead saavad parandatud. "Muidugi on piinlik ja nördimapanev, ka mulle isiklikult, tõsiasi, et samba kvaliteet pole niisugune, nagu ta oleks pidanud olema. Samal ajal ma tean – olles ise osaline selle samba avamisel, eelmise võidupüha esimestel minutitel –, et probleem on eelkõige ja põhiliselt kvaliteedis. Selline toetus, selline emotsionaalne õhustik, mis valitses selle samba avamisel, annab mulle julguse seda väita," märkis kaitseminister.
"Kui vaadata objekti püstitamise ajalugu, siis probleeme pole olnud mitte kümneid, vaid isegi sadu. Mõned asjad on paremini välja tulnud, teised halvemini. Ma arvan, et see on normaalne nähtus, mille pärast ei tasuks ülearu muretseda, teades kui palju probleeme on ehitusobjektidel," nentis kaitseminister.
Vaariku sõnul mõtles ta aga Aaviksoo selgitusi kuuldes selle peale, mis oleks juhtunud siis, kui samasugune objekt oleks püstitatud Ameerika Ühendriikides näiteks Vietnami sõja mälestuseks, ning tükk oleks alla kukkunud ja valgustus poleks töötanud. "Ja poliitikud oleks öelnud iga asi omal ajal. Lahendame ühe probleemi korraga, teeme need asjad korda. Ja saame monumendi, mis seisab kaua aega. /---/ Ei ole ühtegi sümboolsemat asja kui monumendid, mille juures toimuvad religioosseid ja muud tseremooniad. Nende puhul on ebaõnnestumine eriti hull."