Väärtuspõhist poliitikat tuleb kaitsta, eliit peab peeglisse vaatama

Esileht Viimased Loetumad Kommentaarid

Eestlased

Kanadas Austraalias Rootsis Inglismaal Saksamaal USAs Venemaal Soomes Ukrainas Eestis Rohkem ...

Väärtuspõhist poliitikat tuleb kaitsta, eliit peab peeglisse vaatama (1)

Arvamus | 10 Feb 2017 | EWR

Andres Herkel
Kultuurileht „Sirp“ pühendas eelmise kuu viimases numbris hulga artikleid nn. tõejärgse ühiskonna kirjeldamisele ja lahtimõtestamisele. See on mitmenäoline fenomen, mida ilmestavad nii president Trumpi mitmed väljaütlemised kui ka kõik see, mida me tunneme infosõdade, mõjutustegevuse ja internetitrollide kaudu. Ehk nagu on öelnud Peter Pomerantsev: „kõik, mis loeb, on et vale oleks klikitav, ja selle määrab, kuipalju vale toidab inimeste juba olemasolevaid eelarvamusi.“

Teame, et Kreml kasutab oma infooperatsioonides lugematuid libakontosid sotsiaalmeedias. Ja viitena Prantsusmaa eesseisvatele presidendivalimistele teame sedagi, et kõige agaram ja osavam uue meedia kasutaja on Marine Le Pen. Need on sama puu kaks oksa ehk nagu äsja avalikustatud Teabeameti aastaraamat Venemaa mõjutustegevust kirjeldades sedastab: „Väljamõeldud info leiab sageli viljaka pinnase EL-i liikmesriikide eliidivastastes ringkondades, kes Kremli jutupunkte edasi levitavad“.

Mõelgem siinkohal, mida tähendab „eliidivastane ringkond“? Vabaerakond, kritiseerides eliidi egoismi erakondade rahastamise näitel, on ilmselt ka „eliidivastane ringkond“. Ka EKRE on „eliidivastane ringkond“. „Eliidivastase ringkonna“ stigmatiseerimisega tuleb olla ettevaatlik, kui pole konkreetselt juttu, millist maad peetakse silmas ja kellest täpsemalt on juttu. Kui jutt on Le Pen’ist, siis tema Kremli-meelsus on teada. Paraku on teada ka see, et üks ta peamisi konkurente, n.-ö. eliidi kandidaat on silmitsi korruptsioonijuhtumiga, mis on tegelik ega pärine tõejärgse maailma trollide sulest.

Teiste sõnadega: eliidil tuleb väga tõsiselt peeglisse vaadata, et iseenda näolapp korda teha. Kaks nädalat tagasi osales Riigikogu delegatsioon ENPA-l, kus lahvatas EPP saadikurühma endise esimehe Luca Volonte korruptsiooniskandaal. Meil äratas see tähelepanu peamiselt sellega, et osaliselt käis ühe Aserbaidžaani puudutava resolutsiooni hääletuse mõjutamiseks välja pandud korruptsiooniraha, enam kui kaks miljonit eurot, läbi Danske panga Eesti filiaali.

Mul on häbi endise kolleegi pärast, kui süüdistused vastavad tõele. Täpsemini, pole ühtegi kahtlust, et süüdistused vastavad tõele, aga ma olen üllatunud, et süüdistuste keskmes on Volonte. Arvan, et tegemist on pigem jäämäe veepealse osaga, ostetav võrgustik Euroopa poliitikas on palju laiem. Esimesed avalikud süüdistused nn. kaaviaridiplomaatia kohta ehk häälte ostmise kohta erinevate Euroopa riikide parlamendipoliitikutelt ilmusid vähemalt viis aastat tagasi. Nüüd on üks juhtum Milano prokuröri töölaual.

Ja meil tuleb küsida: kus siin on euroopalikud väärtused? Kus on Euroopa eliidi vastutustunne? Kui väärtusi ja vastutustunnet ei ole, siis tekibki vaakum, mille täidavad äärmuslased. Tsiteerides taas Teabeametit, vasakpoolsetele on meeltmööda Venemaa vastandumine USA-le ning parempoolsetele Moskva jõuline seismine oma huvide ning nn. konservatiivsete väärtuste eest. Ehk vanasse vene poliitžargooni ümber pandult – kasulikud idioodid mõlemad!

Niisiis, Francis Fukuyama poolt veerand sajandit tagasi kuulutatud „ajaloo lõpust“ on asi kaugel, aga William Shakespeare’i „aeg liigestest lahti“ on taas ajatu ning ajakohane kujund. Kui nn. tõejärgne ajastu on ohtlik, hirmutav ja dramaatiline, siis meenutagem, et kui külma sõja järgne ajaloo lõpu illusioon kõrvale jätta, siis ebadramaatilisi ajastuid pole kunagi olnud. Alati on mingi jama ja on küsimus, kuidas selles jamas korda luua.

Mis puutub tõe-järgsusesse, siis seda peab taltsutama lihtne tõde: kõigil on õigus oma arvamusele ja järeldustele, aga mitte kellelgi ei tohi olla õigust oma faktidele, mis pole objektiivsed. Sellist õigust ei saa olla president Trumpil ega president Putinil. Mitte kellelgi!

Mulle tihti tundub, et meie välispoliitiline arutelu takerdub viljatusse sõnajõnksutamisse selle kohta, mis meie arvates toimub Trumpi või Putini peas. Selle mõistatusspordi asemel peaksime hoopis rohkem mõtlema sellele, mida me saame siin ja praegu teha selleks, et:

1) püsiks Euroopa ühtsus;

2) jätkuks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide koostöö:

3) Eesti püsiks demokraatliku riigina ja vaba ühiskonnana, kus eliidi vead ja poliitiline korruptsioon ei loo pinnast kasulikest idiootidest äärmuslaste tekkeks.

Eelviidatud Sirbi tõe-järgse ühiskonna numbris eristatakse suhe tõesse Sokratesel ja sofistidel. Sokratese eesmärgiks, nagu Platon teda kirjeldas, oli kõnelda tõde, sofistid vaidlesid üksnes toorest võitu silmas pidades. Pole kahtlust, et seda jaotust aluseks võttes peab Eesti välispoliitika olema platooniline ehk tõe- ja väärtuspõhine. Muuhulgas tähendab see, et rahvusvaheline õigus, s.h. Eesti riigi õiguslik järjepidevus on tees, mida me ei tohi lasta lahustada – ei tõejärgsel maailmal ega Savisaare-järgsel Eesti poliitikal, kus ka Keskerakond valitsusvastutust kannab.

Kõne Riigikogus 9.02.2017. Olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelul.