14. märtsil tähistavad eestlased riikliku tähtpäevana emakeelepäeva, millega rõhutatakse, et eesti keele püsimajäämine, aga ka meie identiteet ja kultuur sõltuvad eesti keele kõnelejaist ehk teisisõnu meist endist. Eesti keelel on meie jaoks suur väärtus, kuna see talletab meie ainulaadset kultuuri- ja minevikukogemust.
Tähtis ja vajalik tähtpäev
Nagu selles rubriigis varemgi kirjutatud, algatas emakeelepäeva tähistamise mõtte Sonda kooli õpetaja ja keele-entusiast Meinhard Laks ning seda peetakse luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval. Just Peterson leidis, et eesti keel sobib võrdväärsena kultuurkeelte hulka.
M. Laks käivitas 1995. a allkirjade kogumise aktsiooni emakeele kaitseks ja esitas seejärel riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku keelepäeva muutmiseks riiklikuks tähtpäevaks. Valitsus toetas seda ettepanekut ning 11. veebruaril 1999 kinnitas riigikogu ühehäälselt emakeele päeva riiklikuks tähtpäevaks. 1999. a tähistati emakeelepäeva esmakordselt riikliku tähtpäevana. Seega on tänavu tegemist väikese juubeliga, emakeelepäeva peetakse tänavu juba 15. korda. On huvitav, et peaaegu samal ajal pani ka UNESCO aluse rahvusvahelise emakeelepäeva traditsioonile. Seda päeva tähistatakse alates 2000. aastast 21. veebruaril.
Aastate vältel on kujunenud välja ka traditsioonid (emakeelepäeva puhul toimub Vikerraadios etteütlus; Haapsalus Wiedemanni Gümnaasiumis antakse välja aasta keeleteo auhind eelmisel aastal eesti keelele enim kasu toonud teo eest; Tallinnas Estonia Talveaias korraldatakse koolieelikute etlemisvõistluse „Eesti keele kaunis kola“ lõppvoor jm). On meeldiv, et sellele tähtpäevale pööratakse tähelepanu ka Torontos, kus juba mitmendat aastat toimub vastav kokkutulek Tartu College’is eeloleval pühapäeval.
Jääda välismaal eestlaseks (Loe edasi Eesti Elu 15. märtsi paberlehest