Mitmeti seletab tänapäeva maailma pealiskaudsust see, et Oscar, Tony ja Emmy on paeluvamad kui Alfred. Tänane kõikjalesinev eesnimede tarvitamine on nagu vanal ajal sinatamine, kuid familiaarsus omakorda viivat kiiresti põlguseni. Tähelepanu ei suudeta hoida kaua, ning et kinos, laval ja televisioonis hoida publikust kinni, leiutatakse üha rohkem viise, kuidas seda pealiskaudsust eetrisse paisata. Näiteks saab seda juba isegi video mobiiltelefonidega teha.
Esimesed kolm nime tunneb ameeriklane kohe ära kui kino-, lava- või telenäitlejate aasta parimaks valitu auhinna. Ka meelitusnimi Grammy tuntakse samuti kohe ära muusikutele antava tunnustusena. Alfred Nobel aga suunas oma pärandusest markantsed summad iga-aastaste preemiate andmiseks, milledel polnud midagi tegemist pealiskaudsusega ajal, kui teietati. Kiiresti muutuvas tänapäevas, mil oluline kauaks püsima ei jää, ei juhita perekonnanimedele Nobelitele alati sellist tähelepanu, mida nad vääriksid.
Seda kindlasti rohkem Põhja-Ameerikas, kus entertainment on omaette töö$tu$. Meelelahutus on paraku paljudele tähtsam kui teaduslikud, kirjanduslikud, diplomaatilised suursaavutused — sellised, mis Nobeli nimeliste instituutide arust peaksid kõik omakorda teoreetiliselt inimsoo maist teekonda kas lihtsamaks, tervemaks, rahulikumaks või isegi arusaadavamaks tegema.
Nobelid on kahtlemata teadlastele elutöö kõrgeimaks tunnustuseks. Kuuest Nobeli preemiast ongi neli teadlastele antud — Nobeli põhimääruse järgi inimkonnale suurimat kasu toonud avastuste või saavutuste eest. Teades aga, kuidas huvi üles kruttida, antakse need neli preemiat tavakohaselt välja enne viimast kahte, millede ümber tihti keerleb poleemika. Nimelt rahu- ja kirjanduspreemia nimetamine toob esile kõige rohkem arvamusi. See on mitmeti loomulik, sest kuivõrd on tavaline maailmakodanik kursis keemia, füüsika, majandusteaduse, füsioloogia ning meditsiiniliste suursaavutustega? Aga poliitikat jälgime me mingil määral kõik, ja vanem põlvkond on ikka lugeja, mitte telerist sõltuv, kinomaailma kiindunud pealiskaudsuse ja künismi moeohver.
Tänavused Nobelid
Nimetaks siis samuti esiteks tänavused Nobeli laureaadid „tõsiste“ saavutuste eest, kuidas ja mille eest teadlaste elutööd hinnati.
Meditsiinipreemia anti Austraalia teadlastele Barry Marshallile ja J. Robin Warrenile uurimistöö eest, mis käsitleb mao limaskesta põletikku ja haavandtõbe tekitavat bakterit. Varem on selle teeninud näiteks Banting.
Füüsikapreemia, mida on saanud 1901. aastast saadik sellised maailmamuutjad nagu Röntgen, Marconi, Einstein, Planck, Fermi ja Bohr, anti sel aastal USA teadlastele Roy Glauberile ja John Hallile ning sakslasele German Theodor Hänschile tegevuse eest optika vallas.
Keemiapreemia otsustati anda prantslasele Yves Chauvinile ning ameeriklastele Robert Grubbsile ja Richard Schrockile orgaanilise sünteesi metateesimeetodi väljatöötamise eest. Nemad kuuluvad koos Rutherfordi ja abielupaar Curie'ga nüüd keemikute eliitgruppi.
Majanduspreemiat on antud vaid 1969. aastast saadik, laureaatide hulgas on näiteks von Hayek. Tänavu premeeriti USA teadlasi Robert Aumanni ja Thomas Schellingut mänguteooria uuringute eest.
Huvitav on siinjuures märkida, et mineviku laureaate nimetades polnud eesnime (nagu Oscarit) vaja tarvitadagi. Kuigi need olid siinkirjutanu valik, on siiski näha, et preemiaid on saanud ikka maailmakuulsused. Julgeks ka ütelda, et vähemtuntud laureaatide hulgas on ikka saavutus olnud primaarseks määrajaks.
Kas aga saab seda alati ütelda viimase kahe preemia kohta? Arvestades, et rahupreemia on näiteks terrorist Arafatile leitud olevat sobiv tunnustus elutöö eest, siis seda selle preemia kohta alati öelda ei saa. Rahusõlmijad, lepitajad ja poliitilise olukorra muutjad nagu Lester Pearson, Martin Luther King ja Andrei Sahharov, on selle kahtlemata ära teeninud. Ka Ema Teresa ja Albert Schweitzer olid kahtlemata rahupreemia väärilised. Mida aga saab konkreetselt ütelda Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuuri (IAEA) ja selle juhi Mohamed El Baradei kohta? Nobeli instituudid hindasid IAEA panust tuumaenergia kasutamise takistamise eest militaarotstarbeks, kuid olukord Iraanis ja Põhja-Koreas ei ole sugugi selline, et saaks — jällegi, elutöö kviteeriumile mõeldes — entusiastlikult nõus olla. (Siia sobiks lisada, et majanduslaureaadid Aumann ja Schelling leidsid oma mänguteooriat arendades, et vahel oleks kasulik mõnel suurel ja võimsal oma nõrkusi avalikult tunnistada strateegiliste eesmärkide saavutamise nimel. Ehk Nobeli valijad arvestasid seda?)
Ja siis kirjanduspreemia. Tänavu oli eriti huvitav jälgida, mida kuluaarides arvati. Esiteks jäeti kirjanduspreemia väljaandmine nädal aega hiljemaks, kui on olnud tavaks põhjusel, et Nobeli nädala neljapäev langes juudi pühale. See näitas mõnele, et USA kirjanik Philip Roth, kes (kuri)kuulsaks sai „Portnoy kaebuse“ läbi — teosega, mis käsitleb keskselt teismelisest poisi rabelemisi, oli viimaks saanud soosingu.
Möödunud nädala neljapäeva hommikul anti lõpuks teada, et selmet mõni vähetuntud kolmanda maailma kirjanik, on hoopis näitekirjanduse korüfee, inglane Harold Pinter tänavune laureaat. Pinter on dramaturg, kelle tegelased on päris-inimesed — mitte Hollywoodi näitlejad. Sellest saab nii teksti lugedes kui lavalt nähes kohe aru. Pinteri hilisloomingu lavakujud astuvad vägivallale ja totalitaarsele mõtlemisele vastu — justnagu kirjanik ise, kes on hukka mõistnud nii oma leiboristist peaministri Blairi kui ka vabariiklasest Bushi koosmängu Iraagis. Pinter on isegi avaldanud arvamust, et USA on nagu monster, kes on lastud maailma valla.
Töölisklassi igapäeva-peegeldused ei tähenda sugugi, et Pinter oleks automaatselt vasakpoolsete või marksistlike vaadetega. Pigem on ta inimloomusest huvitatud, luulelise keelega, naturaalsest eneseväljendusest kasvavad välja ta jõulised ja loomulikud lavakujud.
Kirjanduspreemia on pahatihti olnud poliitikaga seotud. Zola, Ibsen, Tolstoi, Pound ja Brecht ei saanud sellist tunnustust. Küll aga said Eliot, Faulkner, O'Neill, Shaw, Steinbeck, Sartre, Hemingway ja Pasternak Nobeli heakskiidu. Kõigil nimetatutest oli kindel ja omapärane maailmavaade. Harold Pinteri Nobeliga väärikalt austamine kinnitab õigustatult ta elutööd. Hea tõdeda, et pealiskaudsus alati ei valitse.
Väärtustades elutööd
Arvamus
TRENDING
