Evelin Liiva
Hetkeseisuga on maailmas 2020 aasta surmade numbrite seas ka sellised:
Sünnitusel surnud emad: 90 954, jah see number läheneb sajale tuhandele.
Alla 5 aastased lapsed: 2 236 721, jah see number algab miljonites.
Vähki suremus: 2 416 773, jah, pea kaks ja pool miljonit.
Ja siis samal ajal toimub meil Eestis selliseid asju, kus Terviseamet üllitab manitseva artikli, kuidas üliõpliased pidasid ühikas pidu ja said koroonanakkuse. ÜKS päev varem ütleb Terviseameti juht küsimusele, et miks ta lubas võrkpallurid Saaremaale, et see oleks meile jõudnud NIIKUINII.
Ma nüüd ei saa aru, miks sama väide ei sobi Tartu ühisealamusse, et see oleks sinna jõudnud niikuinii, või siis mõnesse vanadekodusse või kuhu iganes?
Ja veel toimub meil samal ajal Eestis kõike seda ka, mis numbrites kirjas: sureb lapsi, emasid ja vähihigeid.
Nemad on numbrid, koroonaviiruse positiivsed aga on ohvrid, lähedased, kellegi pereliikmed.
Nad väärivad leina, järelehüüdeid, küünlapilte esilehtedel, presidendi kaastundeavaldusi.
Kuidas see selgitus oligi meil, ahjaa – rahva tervise nimel!
Mõtlen ainult ühte asja praegu, et tea, kas ametnike, poliitikute ja ajakirjanike seas on mõni, kes adub, kui okseleajavalt võlts ja vale see kõik?
Kes adub, et mis siis, kui samal ajal sureb minu lähedane vähki (kellele kedagi pereliikmetest ligi ei lasta) ja ma pean tegema mageda-lääge järelehüüde samal ajal vanadusse surnud inimesele, kes mõned tunnid enne sai verre koroonaviiruse?
Kes adub, et surm on alati ühtmoodi surm, ei ole väärtuslikumat ega vääritumat?
Kes adub, et inimeste süstemaatiline hirmutamine toob kaasa aastetepikkused vaimsed probleemid?
Kes adub, et hirmus elamine tapab lõpuks sama laastavalt, kui kõik muud diagnoosid?
315 547 inimest on sel aastal kogu maailmas ennast ära tapnud.
Jah, see on number nendest inimestest, kes enam ei jaksanud, kas hirmu, depressiooni vms tulemusel.
Nad kõik on surnud. Samamoodi olid nad mõne kuulsa inimese sugulased, samamoodi olid nad kellegi lapsed, kellegi lähedased, kellegi vanemad ja kellegi elu armastused.
Ei presidentide järelehüüdeid, ei ministrite kaastundeavaldusi, ei suuri pealkirju, vaid üks tilluke number statistikas.
Tea, kas maailm kunagi päris hoolimiseni ka jõuab?
Kui vaadata, kui perse loodus keeratud, siis ilmselt mitte.
Vanajumal müristab, aga keegi ei kuule, kõik loevad koroonanumbreid…
