Juhtus nii, et ajaleht Vaba Eestlane lõpetas oma eksisteerimise auväärsel 50. juubelil.

3. jaanuaril 1952 nägi Torontos esmakordselt ilmavalgust varem ilmuma hakanud Meie Elu kõrval teine väliseesti ajaleht Vaba Eestlane, mis jõudis oma väljaannete arvuga 28. detsembril 2001 muljetavaldava numbrini - 4738.

Toimetaja Hannes Oja võrdles lehe 45. sünnipäevale pühendatud artiklis väljannete arvu läbitud kilomeetritega, öeldes: "See on siiski asja väline külg, mitukümmend tuhat lehekülge on tulnud täita siinsete eestlaste, aga ka mujal elavate eestlaste eluga. Peamine rõhuasetus on aga meie südameis kodumaa inimeste elul ja saatusel."

Seda joont on Vaba Eestlane algusest lõpuni jälginud, säilitades ühtlasi neutraalse positsiooni oma juhtkirjades, kommentaarides ja poliitilistes ülevaadetes ning sündmuste kajastamisel. Selles on olnud eriti suuri teeneid kauaaegsetel toimetajatel Karl Arrol, Hannes Ojal, Ilmar Külvetil ja teistel.

Kuid peale selle oli Vaba Eestlane poole sajandi jooksul ainus kaks korda nädalas ilmunud eestikeelne ajaleht väljaspool kodumaad, tuues igal aastal lugeja lauale üle 90 värske numbri.

Torontos tegutsenud väliseesti kirjastusele ORTO andis tõuke ajalehe väljaandmiseks võistlus Rootsis asuva kirjastusega Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Ehkki ORTO algatust peeti algul riskantseks, oli eesti ühiskond 1952. aastal küps kaks korda ilmuva lehe vastuvõtmiseks, kuna siinne rahvusgrupp kasvas tõhusalt saabuvate eesti immigrantide arvel ja kujunes peatselt väliseestlaste suurimaks ja elujõuliseimaks keskuseks maailmas.

Viimane Vaba Eestlane pühendab suure osa mahust oma ajaloole, mida võib tinglikult jagada nelja perioodi (1952-1964; 1964-1982; 1982-1990 ja 1990-2001).

Ajaloolise ülevaatega on huvilistel võimalik põhjalikumalt tutvuda Vaba Eestlase veergudel lehe viimases paberväljaandes (#96, 28. dets. 2001). Samas on ära toodud Vaba Eestlase töötajaskonna ja aktsionäride nimed, suur hulk ajaloolisi fotosid, toimetajate mõtteid lehe ajaloo ja tegevuse lõpetamise teemal. Lisaks veel Vaba Eestlase ühe viimase toimetaja Hannes Oja paljuütleva pealkirjaga juhtkiri "Kokkuvõte"; esimese toimetaja Karl Arro kaks juhtkirja, suure sõnameistri ja sulesepa Heino Jõe veste eesti ajakirjanduse 100.aastapäeva puhul, aga ka kahe kauaaegse kaastöölise - Ervin Aleve ja Valdek Raiendi meenutusi ja palju muud.

Seekordne väljanne on 20 leheküljeline ja pakub ohtrasti lugemist kõigile huvilistele.

Ometi ei jää avaldatu üksnes nostalgiliseks ja ja "nutuseks" tagasivaateks. Põhjust on lõpetada positiivse noodiga, sest - nagu käesoleva võrgulehekülje lugejad teavad- on Vaba Eestlase lõpp ühtlasi uhiuue väliseesti lehe Eesti Elu algus.

Märkmed: