11. septembril 2001 olin ma oma Eesti Maja restoranis ja vestlesin sõpradega, kui mulle helistas Anne Velliste ja teatas, et oli just kuulnud uudistest, et World Trade Center'isse olevat lennanud lennuk. Algul mõtlesin, et tegu oli lihtsalt lennuõnnetusega, aga et restoranis einetas ka kaitseminister Jüri Luik, siis läksin tema juurde ja ütlesin, et sain just sellise kõne ja et New Yorgis on juhtunud suur õnnetus. Jüri Luik võttis kohe telefoni ja helistas kuhugi. Peagi saime aga kõik teada, millise hirmsa terroriakti olid moslemid toime pannud.

Minu õde Pia, kes töötab all-linnas New Yorgis, jälgis toimunut väga lähedalt. Ta saatis mulle e-maili, milles kirjutas, et kõigi meelest järgneb veel rünnakuid, et WTC oli vaid sissejuhatus. Kui Pentagon pihta sai ja käisid kuulujutud, et isegi Valgesse Majja olevat lennuk lennanud, siis tundus kogu toimunu sürrealistlikuna.

Nüüd, viis aastat hiljem, oleme kõik natuke targemad. Paljud kritiseerivad USA-d Afganistani ja seejärel Iraaki sissetungimise eest, kuid mina seda ei teeks. Kuulasin mõni päev tagasi ajakirjanik Kadri Liigi juhitud raadiosaadet, kus ta arutas koos endise kaitseministri ja praeguse riigikogu liikme Sven Mikseri ning julgeolekuanalüütik Margus Kolgaga WTC ründamist ja Eesti toetust USA sõjalistele aktsioonidele viimatinimetatud maades. Rõhutati asjaolu, et kõik NATO liikmelisust taotlenud riigid, mis USA-d neis küsimusis toetasid, said ka NATO liikmeiks. Kadri Liik tunnistas, et ameeriklased uskusid siiralt, et Iraagil olid massihävitusrelvad. Kõik kolm nõustusid sellega, et Eesti tegi samuti seda, mida ta pidas kõige õigemaks.

Kui ma omal ajal Ameerikas noortevanglas töötasin, puutusin ma kokku ühe lahendamatuna näiva probleemiga, mis tekkis siis, kui laps võeti ära teda halvasti kohelnud hoolimatutelt lapsevanematelt. Lapse meelest on tema nendesamade vanemate loodud, kellest ühiskond arvab, et nad ei ole piisavalt head teda kasvatama. Laps tegi kokkuvõte: kui tema vanemad olid halvad, siis on tema sama halb. Kui neile lastele leitakse hea kodu, kus temast tõesti hoolitakse, kannab laps siiski eelnenud kogemuse üle ka uutele vanematele. Tema meelest pole viimased paremad pärisvanematest. Muidugi teeb laps sellised järeldused alateadvuslikult. Laps hakkab looma sarnaseid olukordi, kus tema kasuvanemad käituksid sama halvasti, nagu tegid seda pärisvanemad. Mida enam kasuvanemad oma kasulast kaitsevad ja hoiavad, mida mõistvamalt nad temasse suhtuvad, seda ekstreemsemalt vastab neile kasulaps. Lõpuks suudavadki lapsed kasuvanemad endast nii välja viia, et viimased võivad last isegi lüüa. Selle peale laps otsustabki, et kasuvanemad pole tema pärisvanematest millegi poolest paremad. Niisuguses olukorras võitjaid ei ole.

Sama lugu on ka meil moslemitega. Me oleme võtnud üle kaks nende maad, võtnud nad ära Talibanilt ja Saddam Husseinilt ja püüame need maad muuta demokraatlikeks, lääne ideaale kandvateks riikideks. Mida tugevamini me püüame neid aidata, seda enam katsuvad nemad tõestada, et vana elustiil oli parem. Eestiski pole asjad teist moodi. Isegi president Rüütel mainis ühes oma intervjuus, et ENSV aegu elati siin nagu igas teises riigis. Mulle tundub, et paljud eestlased, kes elasid nõukogude okupatsiooni all, ei võta omaks tõsiasja, et kui süsteem oli halb, siis ei tähenda see automaatselt, et nemad olid halvad. Nendele tuleb soovitada minna edasi oma uue eluga vabas riigis ja elada selles vaba inimesena.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: