Peetri kiriku abiõpetaja Mart Jaanson abikaasa Eda ja pisitütar Epp Katarinaga.
Foto: Maaja Matsoo
Foto: Maaja Matsoo
Nüüdseks on bostonlased oma vea parandanud, christmas'i ja holiday' vaheline pinge Põhja-Ameerika suures multikultuurses ühiskonnas aga püsib. Miks siis? Võta või jäta, vastus on ilmne: Kristus pole poliitiliselt korrektne. Parem on Teda seoses jõuludega mitte mainida, sest mittekristlased võivad end ebamugavalt tunda. Kui aga Kristus jõuludesse ei mahu, solvuvad jälle kristlased.
Kas siis ilma Kristuseta on jõulud, detsembri lõpul, jaanuari algul peetavad pühad üldse mõeldavad? On ikka. Mõnede teadlaste arvates on ju ka kristlased hakanud Kristuse sündi 25. detsembril tähistama alles 4. sajandil, pärast seda kui Rooma keiser Constantinus Suur asendas sellega samal ajal toimunud populaarsed paganlikud pidustused. Samuti teab ka iga eestlane, et jõule saab väga hästi tähistada ilma Kristuseta. Esiteks ei saaks ju meie keeles tekkida Nova Scotia ja Bostoni vahelist tüli, sest ei sõna „jõulukuusk” ega „pühadekuusk” vihja Kristusele. Teiseks on ju eesti rahvakalendris jõuludel ka ilma Kristuseta kindel koht.
Mida taotleb poliitiline korrektsus, soov, et ükski rahvus ega inimgrupp ei tunneks end ebamugavalt? Mida muud kui vabadust, võrdsust ja vendlust!
Aga Kristus ju õpetab vabadust („Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad”, Jh 8,36)! Kristus ju õpetab võrdsust („Aga suurim teie seast olgu teie teenija!”, Mt 23,11)! Kristus ju õpetab vendlust („Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad”, Lk 8,21)! Nii vabadus, võrdsus kui vendlus toetuvad armastusele Jumala ja ligimese vastu. Kas need kolm on võimalikud ka ilma selle armastuseta? Vastuse annavad meile maailma ajaloo suurte poliitiliste revolutsioonide kogemused, mida kõik hästi teavad. Arvan, et kõik mõtlevad inimesed on nõus: vabadust, võrdsust ja vendlust ei suuda maailmas jalule seada ükski inimene ega idee, seda suudab vaid transtsendentne jõud, Jumal.
Mis siis inimestele Kristuse juures ei meeldi? Mõnedele see, et Ta kutsub ligimese kõrval üles armastama ka Jumalat. „Kuidas saab armastada kedagi, keda pole olemas?” küsivad ateistid. „Kuidas saab armastada kedagi, kellest me midagi ei tea”, küsivad agnostikud? “Kuidas saab armastada kedagi, kes pole isik?” küsivad gnostikud. Teistele ei meeldi see, et Ta nimetab end Jumalaks ja seega kutsub üles armastama Teda ennast. Kolmandad ei tea isegi, miks Kristus neile ei meeldi.
Aga kristlased teavad, et personaalne, elav Looja Jumal on tahtnud end meile ilmutada. Siin lõpeb ratsionaalne arutlus ja algab usk. Jumal on meile end osaliselt ilmutanud universumis, ilus, headuses, korras jne. Täiuslikult aga Jeesuses Kristuses, inimeses ja ühtlasi Jumalas. Ainult see, kes seda usub ja selle teadmise järgi oma elu seab, leiab vabaduse, võrdsuse ja vendluse. Mujalt seda ei leia.
Kristlikud jõulud on seega igati vabaduse, võrdsuse ja vendluse pühad. Ning kui inimestel oleks rohkem armastust oma ligimese vastu, ei tekitaks ka Kristuse poliitiline korrektsus erilisi probleeme. Kristlastel aga ei tasu pahandada ei siis, kui linna keskväljakul kõrguvat ja valgusehteis hiigelkuuske nimetatakse holiday tree'ks ega siis, kui jõuluajal täidavad inimeste meeli päkapikud, jõuluvanad ja pulgakommid. Sest ükski neist ei sobi niikuinii kristlike jõulude sümboliks paremini kui sõimes magav Jõululaps. Miks? Sest Jõululapse seadis jõulude sümboliks Jumal ise. Ütles ju ingel jõuluööl karjastele: „Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat” (Lk 2,12). Kristlastel oleks põhjust pahandada siis, kui linnaväljakutel ja kaubamajades lamaksid Jõululapsed ja keegi sooviks need ümber nimetada nt „viljakusbeebideks” või “pühade-barbie'deks”.
Kallis lugeja, kui Sul on puudu vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, siis leiad Sa need Jõululapses. Ning lisaks leiad ka rahu ja õnnistuse.
Rahulikke ja õnnistatud jõulupühi Sulle!