Vahetult pärast seda, kui eestlased märkisid taasiseseisvumise 15. aastapäeva, jõudis käesolev kõrgkvaliteetne fotoraamat Torontosse. Tunne Kelami objektiivi sattunud kaasrändurid vabaduse teel on meeldetuletuseks — kui seda isegi vaja oligi — , et taasiseisvumise teekonnal oli märkimisväärne panus anda väliseestlastel. Teose ilmumisega märgib fotograaf ka mitte ainult iseseisvuse aastapäeva, vaid ka oma elu isiklikku verstaposti.
Sisuliselt on raamatus esinevad sadakond portreed ja mitmed kümned grupiülesvõtted jätkuks Kelami 2002. aastal ilmunud teosele „Eesti tee vabadusele“. Valik on ootuspäraselt kõrge; samuti tuleb esile tõsta Tiina Sildre maitsekat kujundust. Kohtame lehekülgedel inimesi erinevatelt tegevusaladelt: kultuuri-, poliitika- ja kirikutegelasi, nii Eestis kui välis-Eestis elavaid. Kõikide püüded olid, nagu Kelam oma saatesõnas kirjutab, olulised, et murda 1980. aastatel üha julgemalt läbi asfaltkatte, „sillutamaks ühist teed tõe, vabaduse ja inimväärikuse tagasivõitmiseks“.
Kui, nagu Kelam rõhutab, võis 1980. aastatel Eestis täheldada sadades inimestes vaikset tärkamist, mis omandas valdavalt kultuurilise, eetilise või ajalootõdede otsiva vormi, siis kahtlemata oli n-ö välis-Eestis juba selline vaimsus raudse eesriide sulgemisest saadik olnud olemas. Tuli ainult neid vastastikuseid äratundmisi ja meelsuste ühendamist rakendada. 1989. aastal viis Tunne Kelam läbi oma esimese välisreisi sellest ajast saadik, kui ta 50 aastat varem kolmeaastasena käis vanematega Soomes. Kuus nädalat pärast seda esmast reisi sõlmisid Stalin ja Hitler oma röövpakti. Alles augustis 1989 sai Kelam taas Soome reisida, sealt edasi Kanadasse ja Ühendriikidesse, edendama Eesti taasiseseisvumise taotlusi.
Sellest esimesest Põhja-Ameerika käigust leiame albumist arvukalt portreesid. Valikus on esitatud niihästi kodu- kui väliseestlasi, samuti mitmeid välismaiseid sõpru, kes mõistsid eesmärke teel vabadusele. Aastad on teinud oma töö — nii mõnigi kaasrändur on astunud oma viimasele teekonnale. See album on mitmeti nende panuse meeldetuletuseks. Puuduvad ka mõned, keda oleks ehk raamatust ära tunda oodanud, ent nagu Kelam seletab, valik ei saanud ollagi ammendav, esinduslik või isegi tasakaalustatud, kuna kaamerat polnud tal mitte alati kaasas ning oli ka olukordi, kus poliitilise põhitegevuse kõrvalt polnud võimalik fotografeerida, seda eriti kooskõlastamatult. Ning oli ja on ka neid, kes tingimata objektiivi tähelepanu ei soovinud ega soovigi. Kuid ka need inimesed ei puudu fotograafi mälust ja südamest.
Kõikidele neile kaasrändureile ongi see raamat tunnustuseks. Tunne Kelam kirjutab, et „aastate möödudes küpsevad üha enam imetlus ja tänutunne kõigi nende vastu, kes totalitaarse süsteemi raudset haaret ning ülbust trotsides avastasid endas jõudu teha esimesed sammud vabaduse ja tõe suunas“. Ning nagu valik kinnitab, selliseid kaasrändureid elas ja elavad veel võõrsil. Asukohamaale vaatamata on Eesti vabadus ühine ideaal, ja taasiseseisvumise aastapäeva märkides ei tohiks unustada nende märkimisväärset panust ühisele eesmärgile jõudmisel.