1944. aasta sügisel põgenes nõukogude teise okupatsiooni eest läände umbes 70.000 eestlast. Paljude tee viis sõjast laastatud ja kurnatud Saksamaale, olgu sõjaväelastena või tsivilistidena. Eelistatum sihtkoht oli neutraalne Rootsi, kuid sinna pääsemine polnud lihtne. Ometi lahkus selles suunas tormisele merele loendamatu arv paate, nii põhjarannikult kui saartelt. Kõik lahkujad polnud noored ega elujõulised. Minejate hulgas leidus vanu ja põduraid, leidus väikelapsi, imikuid ja rasedaid. Riskiti suurelt, sest oht oli mitmekordne: võidi sattuda sakslaste küüsi, hukkuda pisikese ülekoormatud paadiga tormis või lasta murdlainetel paisata end vastu Rootsi rannakaljusid. Kõike kolme juhtuski, kuid paljude risk tasus end ära – vabaduse eest makstud hind oli olnud seda väärt.
Pääsmise eufooria oli lühiajaline. Varsti selgus karm tõsiasi, et Rootsi valitsus pidas põgenikke siiski Nõukogude Liidu kodanikeks ja oli valmis nende kodumaale saatmist organiseerima. Kuigi selleks ei kasutatud otsest jõudu, oli moraalne surve tugev ja tekitas eesti põgenikes ebakindlustunnet. See tunne sai tugevat võimendust, kui 167 Balti riikidest pärinevat sõjaväelast välja anti ja vägivaldselt N. Liitu toimetati. Paljud olid valmis teistkordselt eluga riskima, asudes uuele ja veel ohtlikumale merereisile.
Neist teistkordsetest reisidest jutustab käesolev teos, mille autor on Haapsalus elav ajaloohuviline meremees, sündinud 1939. aastal. Ta kahetseb, et tema valdusesse jõudnud allikmaterjalid on nii lünklikud. Seda põhjusel, et ajaks, mil andmete kogumisega sai algust teha, oli juba hilja. Ometi on ta üksikute nende reiside kaasa teinute abiga suutnud luua küllalt põhjaliku ja usutava ülevaate, millel ajaloolises perspektiivis on hindamatu väärtus.
Aastatel 1945–1950 lahkus Rootsist ligemale 50 nn viikingipaati, sihtkohaks peamiselt Ameerika Ühendriigid või Kanada, kuid siirduti ka Argentiinasse, Brasiiliasse ja Lõuna-Aafrikasse. Taas riskiti ja ehk veelgi kõrgemalt: enamus paatidest olid väikesed mootorpurjekad, millega Atlandi ületamise õnnestumine oli enam kui küsitav. Alati ei leidunud küllaldaste merekogemustega kapteneid, tuli loovida läbi miiniväljade, lisaks valitses kaaperdamise oht nõukogude laevade poolt. Enamusel puudusid sissesõiduviisad sihtkohamaale, mindi hea õnne peale. Taas leidus pardal vanureid, lapsi ja imikuid.
Autor kirjeldab pikemalt ja üksikasjalisemalt reise, mille kohta tal piisavalt andmeid, nagu Estonia (1945), Erma (1945) ja Prolific (1948). Teistest on kirjutatud lühemalt, mõnda on mainitud vaid põgusalt. Reiside kestvus varieerub 4-5 nädalast kui 10 kuuni. Oli ka katkenud merereise. Mõned olid sunnitud tagasi pöörduma, mõni reis nurjus juba enne algust ja mõne kohta puudub selgus, kas või kuhu ta välja jõudis.
Raamatus leidub ohtralt fotomaterjali, on ära toodud teadaolevate laevade nimistu ja võõrkeelsete sõnade ja mereterminite seletus. Lõpus asjalik ingliskeelne kokkuvõte ja nimeloend.
Seda teost lugedes rullub pilgu ees veelkord lahti neljakümnendate aastate teise poole õudus, hirm ja meeleheide, mis sundis miljoneid inimesi, nende hulgas kümned tuhanded eestlased, jätma oma kodud ning minema – lihtsalt teadmatusse. Mindi, sest hinnati vabadust ülimaks kõigest.
Nende põgenikepaatide nägemine nii sihtkohtades kui vahepeatustes olid tõhusaimaks vastulöögiks nõukogude läägele propagandale, mis pasundas õnnelikust elust natsismist vabastatud kodumaal. Samuti annab käesolev teos väärika vastulöögi neile, kes veel täna vabas Eestis näevad sõjakeerises lahkujais vaid argpükse ja oma naha hoidjaid. Viimane, mida selliste merereiside sooritajaile omistada saab, on argpükslus. Kahju tunnistada, kuid nii mõnegi jättis kodumaale just julguse puudus.
Tänu autorile, kelle hoolsa ja põhjaliku uurimise tulemusena on täitunud üks oluline tühik meie rahva kannatusrohkes saatusloos.
