Üks laudkond pidulisi (vas.): Frieda Vihma, Saima Varangu, Kalju Varangu, Joh. Vihma ja
õp. Kalle Kadakas.
Foto: P.R.
õp. Kalle Kadakas.
Foto: P.R.
Eerik Purje koos kaugete külalistega. Foto: P.R.
Kohe peo alguses kuulutas J. Vihma Mulkide Seltsi soovil igakuise mulkide kokkutuleku kolmapäeva „viisavabaks“, tänades väljastpoolt Mulgimaad saabunud külalisi ja muidugi ka mulke. Oleme pikka aega olnud üks tugev võitlev eesti rahvas.
Mõte pidupäeva pühitseda sai alguse eelmise kuu kokkutulekul. Väike mulkide pere otsustas kutsuda mittemulgid külla ja tulla ka ise, sest Võidupüha ja jaanipäev seisavad meie kõigi südameis ja on meile kallid. Me ei saa unustada oma rahva võite ega ka nendega kaasnenud ohvreid , mille kaudu me oleme vabaks saanud, rõhutas hr. Vihma. Aastatega oleme kaotanud hulgaliselt häid rahvuskaaslasi, kuid sellele vaatamata hoiame rahvuslikku võidutuld oma südameis ja meenutame ilusat jaanipäeva, ütles kõneleja ja jätkas: „Istume siin laudade ümber ja laulame üheskoos, meenutades vanu mälestusi. Teeme seda koduselt ja lihtsalt. Selleks kõigile ilusat suve algust ja rõõmsat meelt!“
Järgnes õp. Kalle Kadaka mõjuv Võidupüha-teemaline mõtisklus. Ta toonitas, et Eesti rahvas on juba kauges minevikus tähistanud jaanipäeva päevana, mil valgus saab võidu pimeduse üle. Võidupüha ei tähenda meile ainult ühekordset võitu vaenlase üle, vaid aastasadade jooksul kättevõidetud vabadust. Vabadust ei ole aga ilma taevase abita. Õp. Kadakas süütas küünla, millest omakorda süüdati laudadel asuvad küünlad.
Siis asus kõnepulti Eerik Purje, kes teatas, et Mulkide Seltsi vanem Helju Salumets on talle andnud volituse oma äranägemise järgi toimida ja et peame nüüd teda kuulama. Seda tehtigi, sest Eeriku alustatud ühislaul „Meil merevood on vabad“ kõlas võimsalt.
Saima Varangu luges Eestis ilmuvast Mulgi almanakist loo esimesest jaanitulest Eestis, kus üle pikkade aastate lipuvardasse kerkis jälle sini-must-valge. See oli kohalviibinuile lihtsalt uskumatu ime. Õp. Kadaka peetud söögipalve järel asuti maitsma Ülle Veltmanni valmistatud külasuppi ja mulgipäraseid kohupiimakorpe. Toidul oli hea minek.
Lõunasöögi järel alustas Eerik taktitundeliselt, peokorraldajatele viidates lauluga „Mulgimaal, sääl on hää eleda…“, kuid põimides lauluritta ka tartlaste „Örna ööbiku…“ jm. Ühislaulude vahele kõlasid Eeriku soolod, mõned tema enda loodud.
Peo kõige kaugemad külalised olid Havailt –Malle ja Ants Eert. Kõige vanemaks külaliseks oli nooruslik vanahärra Albert Irs (99).
Pidupäev õnnestus igati — see oli väärikas ja lõbus, nii nagu korraldajad seda soovisidki. Loodame, et selliseid kokkutulekuid toimub tihedamalt.