Just täna on see päev, mil meie rahvas ühessakümmend neli aastat tagasi ennast üle pika aja jälle vabaks kuulutas. Ilma vabaduseta ei taha keski olla, ei inime ega elajaloom. Linnuke võib küll puuriga ära arjuda, aga ainult selle pärast, et välja teda niikuinii ei lasta. Iga peni läheb keti otsas kurjaks ja vihane ärg lõhub karjaaia värati ära. Obene laseb ennast küll aiste vahele rakendada, aga see sünnib kokkuleppe korras. Kui ta lasipuu veeres peremeest ootab, pannasse talle kaeratorbik pähe. Ei ta omapead ulkudes nisukest kõhutäit kuskilt leiaks.

Eesti talumehele tähendab vabadus seda, et ta võib oma põllu peal künda ja külida kuna ta tahab. Tema teab ise õiget aega iga asja jaoks, sest kui sa miskit valeste teed, siis saab lõikus nigel olema. Ta tohib ise otsustada, kuna ja kuskohas kändusi juurida, alet põletada vai kivisi lõhkuda. Tohib vile suus vikatit pinnida, eina niita, loogu võtta, kõrget kuhja teha, sõnnikut vedada, kesa künda, kardult mullata, linu ropsida, metsast palkisi vedada, karjapoisile pastlaid teha, lauba õhta sauna kütta ja pärast vihtlemist tattnina valgel tanguputru süia, puhas ame seljas. Vahel külapoest sorukohvka viina tuua, kui tuleb tahtmine lolli peaga tarka juttu kõnelda.

Vabadus tähendab oma poegi ja tütreid sedasi ülesse kasvatada, et neist tuleks ontlikud inimesed ja mitte massuurikad. Et tüdrukud ei akkaks juba enne pääkoolis käimist oma mokkasi punase pulgaga määrima, et poiss ei kipuks pläru keerama enne kui mehearu peas ja kroonu kapsad söödud. Ja vahel ise kah kiriku minna ja Taevaisa käest aru pärida, kas oled ikke kõike õigeste teind vai on mõni asi natuke nihu läind. Vata ega seda ise alati ei taipagi. Mõnikord teed peris kogemata unrehti ja siis on ea, kui keski sinust targem ja tugevam su jälle tagasi õigele rajale juhatab.

Vabadus on minu meelest nii tähtis asi, et seda ei tohiks igaühele andagi. Kindlaste mitte sellele, kes seda kurjaste pruugib. Vabadusega koos käib vastutus. Vabadus ei tähenda seda, et piirisi enam ei ole. On küll, aga inime peab neid ise tundma, muidu on varsti kuri karjas.

Eestimaa on nüid jälle vaba ja see vaba rahvas sai ilda aegu lõpuks nii kaugele, et vabaduse sõja võitjatele pandi ausammas püsti. Oli selle ümber kaklemist ja jagelemist kui palju, aga sammas seisab ja tuletab kõigile meelde, et orjaaeg on möödas. Aga nüid on kuulda, et mõni osa sellest vabast rahvast tahab orjaperemehele kah sammast püstitada. Keski peaks neid takistama, enne kui nad Leenini kuju kah tagasi toovad ja sokli otsa upitavad.

Ead aastapäeva kõigile, kel aru peas ja selge siht silmade ees!

Märkmed: