Alles 24. veebruaril 2022 taipas läänemaailm, et Venemaa sõda Ukrainale algas juba 2014. aastal – sõda tegelikult läänemaailmaga.
Samad ajaloosündmused on mõjutanud Eestit ja Ukrainat XIX sajandist alates. Rahvuslik ärkamine sündis Eestis 1850ndate algul, Ukrainas 30 aastat varem. Mõlemal puudus enne ärkamist arusaam, et ollakse püsinud sadu aastaid omaette rahvana.
Ärgati rõhumisest ja hakati mõtlema iseolemisest, et eestlased ja ukrainlased saaksid olla eraldi enesemääratuna rahvas. Nii eristumispüüdlused kui iseseisvussoov tekkis mõlemal viis-kuus põlvkonda tagasi.
Võrreldes Eestiga on Ukraina ajalugu ilmselgelt keerulisem. Eestlased võõrsil meenutavad valusalt oma vanemate meeleheidet 1944. a. sügisel Eestist lahkudes, kui südantlõhestavalt oli näha kümneid tuhandeid noori emasid lastega põgenemas sõjakeerisest.
Meie kahe rahva saatus üle aja on olnud veidi erinev, kuid küllaltki sarnane, et tajuda, kes on vaenlane, kes sõber. Meie tunneme ühiselt, kes on röövvallutaja.
Ukraina on suur, Eesti vaid väike maa. Kuid teiste üleolevaiks nõuandeiks polnud kunagi ega ole praegu siin kohta. Eesti ise teadis, millal oli õige aeg Tartu Rahu sõlmida vaenlasega.
Meie suutsime Nõukogude Venemaa võitmatuse müüti murda Vabadussõja ajal. Ukrainlased on sama müüti murdnud kaitstes enda vabadust.
Eesti on saanud vabadust nautida kahes osas enam kui viiskümmend aastat, Ukraina vaevalt üle kolmekümne. 24. veebruaril sündis Eesti. 24. veebruaril sündis Ukraina uuesti. See on mõlemal vabaduse tähistamise päev.
Laas Leivat
