31. detsembril 1919 sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel relvarahu, mis hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Eesti delegatsioon lootis vaherahu lepingu saavutada juba 1919. aasta jõululaupäevaks, kuid venelased viivitasid selle allakirjutamisega ja alustasid Narva rindel hoopiski 28. detsembril pealetungi. 30. detsembriks oli aga pealetunginud Punaarmee verest tühjaks jooksnud ja alles nüüd soostusid venelased vaherahu lepingule alla kirjutama. Vabadussõja kestel oli lahinguväljal langenud üle kahe tuhande Eesti sõjamehe, haavadesse ja haigustesse suri teist sama palju. Surma sai ka üle poolesaja välisriigi kodaniku, kes olid Eestile raskel hetkel appi tulnud. Koos teadmata kadunute ja tsiviilisikutega ulatus ohvrite arv kuue tuhandeni. Haavata saanuid oli ligi neliteist tuhat, neist mitu tuhat invaliidistus. See oli hind, mida tuli maksta oma riigi püsimajäämise eest.
3. jaanuaril on läbi aegade mälestatud Vabadussõjas langenuid. Sel päeval asetatakse Vabadussõja ausammaste jalameile pärgi ja süüdatakse küünlaid, helisevad kirikukellad, Kaitseväes ja Kaitseliidus peetakse hardushetki. Ka sel aastal kutsusid Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Lipu Selts, Kindral Johan Laidoneri Selts ja Konstantin Pätsi Muuseum kõiki kaasmaalasi üles 3. jaanuaril kell 10.30 mälestama Vabadussõjas võidelnuid: süütama mälestusmärkide juures küünlaid, asetama lilli ja pärgi ning peatuma hetkeks oma igapäevastes askeldustes, et anda au nendele, kelle ohvrimeelsus tegi võimalikuks meie iseseisva riigi loomise. Vaherahu allakirjutamisega olid Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel lahendatud kõige olulisema tähtsusega poliitilised küsimused, rahuleping ise sõlmiti Tartus 2. veebruaril 1920.
Peep Pillak
