Vabaduse Risti teenetemärk.
Eestlased on üks väheseid, kui mitte ainuke rahvas, kes traditsiooniliselt tähistab sõja algust. Väljakuulutatud iseseisvat riiki tuli kaitsta ja kindlustada. Esimesena ründas iseseisvunud Eesti Vabariiki Punaarmee Narva all ning hiljem üritasid ka Landeswheri üksused Eestit vallutada. Esimestest kaitselahingutest võtsid osa tagasihoidlikud üksused ning Punaarmee lähenes Tallinnale. Jaanuariks 1919 suutis Eesti oma sõjaväe koondada ning asus vasturünnakule.
Tema liitlasteks selles võitluses olid Soome ja Taani vabatahtlike üksused. Suure ja jõulise panuse andis Inglise merevägi, põhiliselt Soome lahe võitlustes. Võrreldes inglaste võitlusega Murmanski rindel, olid Soome lahe ja Läänemere võitlused edukad, kuigi suhteliselt suurte kaotustega. Inglaste vapruse tunnustusena võime märkida kolme Victoria risti annetust – kõige rohkem annetatud riste ühte lahingpiirkonda tol ajal. Ka Eesti Vabariik tunnustas meie liitlasi Vabaduse Ristidega - soomlastele omistati neid 666 ja inglastele 130. Võrdluseks – umbes 50 Vabaduse Ristiga tunnustati Taani, Läti, USA ja Prantsuse kodanikke.
Paljud eestlased ei uskunud algul, et Vabadussõda on võimalik võita – kaheldi, kas väike Eesti suudab relvaga astuda suure ja võimsa Venemaa vastu. Kuigi tol ajal elas Eestis umbes 100.000 sõjaväeliste kogemustega meest, alustati Vabadussõda umbes 20.000-ga. Jõuliseks kasvuks osutus rahvuslikult häälestatud noorte osalemine Vabadussõjas. Vabadussõja lõpuks oli Eesti värvide all umbes 100.000 võitlejat.
Eestlased võitlesid sisuliselt aasta ning kindlustasid oma võitluste tulemusena Eesti riigi ja valitsuse püsimise, aga sellel olid ka väljapoole Eestit ulatuvad tagajärjed. Enamus meist teab, et Eesti võitlejad vabastasid ka Läti, ja seda isegi kahel korral. Eestlaste vastaseks oli punaväe eliitüksus – Läti kütipolk, kes hävis Vabadussõja võitlustes. Harva meenutatakse, et neil tuli võidelda ka punaväes võitleva eesti kütipolguga, kelle eesmärgiks oli kukutada Eesti Vabariik ja liita Eesti kommunistliku Venemaaga. Võitlustesse Eesti vägedega oli Punaarmee sunnitud välja tooma oma eriüksused, millised olid ette nähtud Kesk-Euroopas kavatsetud revolutsioonide toetamiseks. Sõda eestlastega nurjas need kavatsused.
Uhkusega vaatame oma saavutustele. 91 aastat tagasi rajasime oma riigi, mida pidime peatselt asuma kaitsma. On üllatav, et kui 2008. a. tähistasime Eesti riigivõimu väljakuulutamist, siis tänavu läheme vaikides mööda tegudest, millised kindlustasid Eesti olemasolu. Tõsi – suveks valmib Tallinnas Vabadussõja monument – ettevõtmine, millega varem pole suudetud toime tulla.
Jälgides tänavusi Eesti Vabariigi aastapäeva kõnesid, sõnavõtte ja tervitusi jääb mulje, et Eesti ajaloo lehekülgedelt on kustutatud Vabadussõda. Näib, et sellega, millega kommunistlik võim ei suutnud toime tulla – vaikida Vabadussõda olematuks – oleme nüüd ise saanud hakkama.
Tänavu on veel rahvuslikke tähtpäevi, mil võime Vabadussõda, aga ka meie meie vabadusvõitlusi ja –püüdlusi meenutada ning oma võitlejad austada. Seetõttu olnuks teretulnud, kui Eesti Vabariigis oleks a. 2009 välja kuulutatud „Vabadussõda 90“ aastana. Sobivaks tunnusmärgiks oleks olnud Vabaduse Rist.
