26. september 2013
Madis Jürgen
Eesti Ekspress
Vabadusvõitleja ja KGB uurija kohtumine 25 aastat hiljem
Foto: Kalju Suur
Ekspress viis kokku vanad vaenlased, vabadusvõitleja Eve Pärnaste ja KGB uurija Aare Kruuseri. Kas lepivad ära?

“Ma ei tunneks teda ära. Tal oli ehtne kagebesniku nägu, mis sulandub seinaga ühte ja ei jää meelde…”

Eve Pärnaste krutib punast patsiotsa ümber nimetissõrme. “…ja terashalli pilku polnud tal absoluutselt!”

Me istume Tallinna ülikooli uues hoones auditooriumi M316 ukse taga trepil ja ootame, millal endine ENSV julgeolekutöötaja Aare Kruuser, praegune TÜ õigusakadeemia õppejõud, oma loengu lõpetab.

“Aga ühe pildi peale ma Kruuseriga ei lähe! Ei!”

6. veebruar 1988 oli samuti laupäev. Eve Pärnaste ärkas üürikorteris Koidu tänaval kell 9.45, sest keegi koputas.

“Kes seal on?”

“Omad Tartust, oleks vaja rääkida!”

Nii mäletab Pärnaste.

Hääl oli võõras. Võti pisteti lukuauku, aga see ei keeranud, sest Pärnaste teadis hästi Kalle Blomkvisti õpetust, et võti peab olema seespool põiki ette keeratud.

Siis kostis läbi õhukese seina, kuidas majanaaber Krista trepikojas hüüdis, et mingid tüübid said pettusega välisuksest sisse. Koputasid akna taga, et tahavad tädi Elleni juurde!

Pärnastele oli asi selge: KGB!

Rullis voodiriided kušeti peal kokku, viskas narmasvaiba üle, pani kiiresti riidesse, võttis telefoni ja helistas miilitsasse (02). Number oli kinni.


Lõgistati linki. Miilitsa number andis jätkuvalt kinnist tooni.

“Omad”, kes enne tegid magusat häält nagu hunt, kes mängib kitseema, teatasid nüüd ukse tagant, et neil on läbiotsimisorder ja et nad on julgeoleku uurimisosakonnast.

Pärnaste mõtles, ikkagi üürikorter, hakka veel ukse remontimiseks raha kulutama, ja tegi ukse lahti.

Sisse astus kolm erariides meest – vanemleitnant Aare Kruuser, major Ilves ja Ain Lepikult, kellel auaste puudus. Esitati order läbiotsimiseks ja tehti ettepanek, et Pärnaste annaks ära riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavad, teadvalt valesid andmeid ja väljamõeldisi sisaldavad kirjutised, nende paljundamisvahendid jm antud kirjutisega seotud materjalid.

Pärnastele meeldis näputöö. Tal oli kapitäis enda kootud kampsuneid (sest kudumid ei kortsu) ja seelikuid, kostüüme ja mantleid, mis ta oli ise teinud. Viimase kostüümi õmbles enne Hirvepargi miitingut 1987. Pärast seda läks nii kiireks, et polnud enam aega nööpigi ette ajada.

Ta oli väheseid Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi liikmeid, kellel oli kodus telefon. Tema juures käidi tihti, tema juures vahetati infot.

Tööraamatu järgi oli ta tollal kirjanik Andres Ehini erasekretär, lõi Ehinile masinal tekste ümber, 40 rubla kuus.

Seega oli Pärnaste ajagraafik vaba ja kogu MRP AEG paberimajandus tema õlul. Ja kui Viktor Niitsoo jaanuari lõpus kordusõppustele saadeti, jäi ka MRP AEG Infobülletään Pärnaste teha.

Detsembriõhtul 1987 oli Pärnaste juurest astunud läbi Vello Väärtnõu ja teinud ettepaneku luua vastukaaluks kommunistlikule parteile esimene alternatiivne partei Nõukogude Liidus. (Siis polnud veel selge, et nimeks saab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.)

Pärnaste oli kolmas inimene, kellele Väärtnõu sellest rääkis, ja Pärnaste oli nõus.

ERSP oli 1988 alguses kuum teema, 30. jaanuaril olid Väärtnõu, Ärvi Orula ja Eke-Pärt Nõmm ühes Moskva erakorteris pressikonverentsi andnud. ERSPst kirjutasid Chicago Tribune, Washington Post ja New York Times ning ERSP loomise ettepanek loeti ette Ameerika Hääles ja Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes.

Pärnaste 12ruutmeetrises toas (siia tuleb juurde mõelda 6ruutmeetrine köök) istus nurgas kaks ehmunud naismanukat, kes ei tahtnud kuidagi mantleid seljast ära võtta. Vaatamata sellele Pärnaste, kogemustega läbiotsitav, soovitas, et võtke ära, siin läheb veel kaua, ja korter oli soe.

Pärnaste oli juba ammu arvanud, et ta korterit kuulatakse pealt. Ta oli dramaatilise ja selge häälega kuulutanud, et “kui KGB tuleb korterit läbi otsima ja kui nad julgevad puudutada mu altarit, pühapilte ja seinapeeglit, siis vastutagu tagajärgede eest ise!”.

Pärnaste oli budist.

Nüüd plaksutas ta mõttes käsi – ja jälgis võidurõõmsalt, kuidas läbiotsijal oli higitilk nina otsas, kui uuris pühapilte, aga ei söandanud vaadata, mis seal taga on, ja küsis luba, kas võib vaadata.

Pärnaste: “Ja kaustikut, kuhu ma olin kümme aastat oma unenägusid üles kirjutanud, ei julgenud nad üldse avada. Selle kaanel seisis: “Võõras, kui loed, siis kahetsed!” Nad otsisid raamaturiiulitelt ja sahtlitest, isegi riidekappi ei vaadatud, mustapesukastist rääkimata.

Tegelikult polnudki midagi varjata, ERSP asjad olid ju niikuinii avalikud.”

Valgete tossudega ja täpiliste tossudega, kummisaabastega, mille küljes on hõbedased ketid, lühikeste pükstega, pikkade pükstega ja bleiseritega, mis on kehasse, ja soniga, tätoveering kaelal, pudeneb auditooriumist M316 välja Eesti Vabariigi õiguskaitsetöötajate homne päev.

Ja siis seisab uksel Aare Kruuser.

Ülilühikeseks pöetud siilipea, umbes sama pikk habemetüügas. Helebeežist nahast kingad, hallides toonides pintsak ja tohutu suur portfell (kuhu peab mahtuma kaks arvutit). Loeng on läbi.

Ta silm ka ei pilgu, kui näeb enda ees Pärnastet, keda ta 25 aastat tagasi läbi otsis, ja leiab lahkelt meile ülikooli kohvikus seinaäärse laua.

KRUUSER: (ta hääl on loengupidamisest kähe) “Kui sa küsid, mismoodi see hommik algas, siis mul on meeles, et see polnud tavaline tööpäev. Kas see ei olnud laupäevane päev?”

Oli.

KRUUSER: “Meid kutsuti varakult Pagari tänavale. Anti aadress, öeldi, kelle juurde tuleb minna. Ma ei pidanud vajalikuks vastu vaielda.”

KRUUSER: “Ja kui sa nüüd küsid, kuidas läbiotsimistel sisenetakse, see on omaette taktika ja seda õpetatakse ka praegu. Oli kuidas oli, aga me vähemalt ei lõhkunud ust ära.”

PÄRNASTE (toolilt peaaegu üles karates): “Aga kui ma poleks lahti teinud?”

KRUUSER: “Läbiotsimisel tuleb uks kiiresti lahti saada, et ei oleks võimalik materjale hävitada.”

PÄRNASTE: “Ma olin siis ikka loll, et ma ukse lahti tegin, uks oleks maha lõhutud, oleks palju nalja saanud!”

KRUUSER: “Seda kõike õpetatakse. Ma olen uksest sisse pääsemist ja ukseluku lahti tegemist hiljem ka miilitsakooli kursantidele õpetanud, ja kapo ja politseiameti töötajatele. Kaasa arvatud nendele eriüksustele, kes läksid läbi otsima Lõssenkot (interrinde juht – EE).

Urmas Sõõrumaa on öelnud, et ärimeheks sünnitakse. Ma arvan, et uurijaga on samuti. Ja et mind selle töö peale valiti – ilmselt mul siis on isikuomadusi, et ma suudan ennast maksma panna. Julgeolekukomitee polikliinikus tehti mulle meditsiiniline ülevaatus, mis oli midagi muud kui haamrikesega vastu põlve löömine, et kas jalg tõuseb.”

6. veebruaril 1988 oli läbiotsimine Pärnaste juures kestnud peaaegu neli tundi (kell sai 12.40), kui ukse taga kolistati ja sisse astusid ERSP asutamise algatajad Vello Väärtnõu ja Eke-Pärt Nõmm ja veerand tundi hiljem Ärvi Orula.

Väärtnõu korterit oli samal hommikul 9.00–11.30 läbi otsinud polkovnik Kruusman, Väärtnõu ise polnud kodus, läbiotsijatega tegeles tema naine.

Kruuser tahtis, et tülikad külalised lahkuks, aga Väärtnõu ütles, et kuskile ta ei lähe, Evel on hea kohv ja ta tahab kohvi saada.

PÄRNASTE: “Nad mõnitasid neid kagebiite ikka mõnuga! Nad pole suu peale kukkunud vennad.

Läbi otsiti ka külalised.

“Eks te otsige!” Orula keeras tagumiku ette.

Üks võttis tagataskust – valuuta!

“Kust saite?”

“Lasnamäel tuules lendasid!”

Kruuser palus tülitajatel lahkuda.”

KRUUSER: “Aga kui te nüüd küsite, miks seda läbiotsimist vaja oli… Tegemist on ajaga, mil Eestimaal levis üleskutse, kus muuhulgas kutsuti üles hävitama kommunismi toetajaid, kuni pioneerideni välja. Oli vist midagi taolist.”

PÄRNASTE: “Pole kuul-nud-ki!”

KRUUSER: “No ma ütlen, mul pole neid asju praegu käepärast, aga oli üks Sivert Žoldini kriminaalasi...”

PÄRNASTE: (tüdinult) “Seal ei olnud ju mingit hävitamist!”

KRUUSER: “Ärme vaidle! Ma ütlen, et olid materjalid, mis kutsusid vägivaldsele vastuhakule. Ja selle üleskutsega oli võimalik siduda inimesi, kes tegelesid muude asjadega, ERSPga ja millega iganes.”

PÄRNASTE: (hakkab vaikselt vihaseks minema) “See on täielik bullshit!”

KRUUSER: “Kas on?”

PÄRNASTE: “Sest Sivert Žoldin levitas lendlehte, mis oli EV 70. aastapäevaks tehtud ja mille teksti suures osas koostasin mina (Vello Väärtnõu koostas põhilise). Ja seal ei olnud midagi, mis puudutaks vägivalda. Lendleht võis olla ettekääne meie läbiotsimiseks, aga selles ei olnud üleskutset vägivallale!”

Pärnaste tutvustab Kruuserile, mis oli kirjas lendlehel, mis Žoldinilt ära võeti. Kõige äkilisem koht lendlehel kõlas nii: Eestlased! Ärgake ometi vähemalt üheks päevaks, Iseseisvuspäevaks! Tundkem kord, et kõik isamaa eest võidelnud kangelased on meie kõrval, pidagem pidu selle päeva tähistamiseks, mis murdis meid ajalukku omariikluse ja iseseisvuse näol!

KRUUSER: “Žoldinil oli muidki materjale. Fašistliku organisatsiooni eraldusmärgidki olid valmis tehtud.”

KRUUSER: “Ma ise pole neid näinud!”

KRUUSER: “Ma arutasin asja oma sõbra, vanemuurija Rein Tutkiga, kes nüüd on manalamees. Rein läks märkide võetust teostama, aga märke ta ära ei toonud. Ütles, et neid olnudki. Aga minule ütles, et hävitas need ära. Kuidas – ära küsi!”

KRUUSER: “Uurimise edenedes sai meile selgeks, et see organisatsiooniasi oli Sivertile julgeoleku poolt lavastatud. Eesti arengu huvides poleks aga olnud vaja näidata, et meil on siin fašistlikke ilminguid.”

KRUUSER: “Julgeolekuorganid ongi selleks, et vajadusel ka teatud asju läbi viia. Julgeolek ei olnud sugugi monoliitne organisatsioon. See on keeruline temaatika, seda ei pruugi kohe mõista!”

Tartu Ülikoolis oli Aare Kruuser eeskujulik juuratudeng, sai Lenini-nimelist stipendiumi (40 rubla asemel 100 rubla kuus), suitsu ei teinud, esimesel kahel kursusel jõi pidudel paljast vett, üheainsa korra (nagu mäletavad kursusekaaslased) nuusutas kunagi ka piisakest konjakit ja silitas pärast kõhtu: ah kui häää!

Ühel hetkel avastas ta, et on suvemaleva staabiülem, komsomolikomitee liige, ja siis juba komsomolisekretäri asetäitja (üks neljast).

Ajakirjandusrebased tegid 1982. aasta sügisel etenduse “Säina Evald”, mis polnud suurem asi etendus, aga ühel osatäitjal oli soni peas (vihje Leninile) ja sellest piisas, et Aare Kruuser passis ajakirjandusosakonna koridoris ja loengu vaheajal tuli ja teatas, et sel ja sel ajal ootab Tartu KGB 5. osakonna juhataja Peeter Sepper asjaosalisi ülikooli komsomolikomitees. Praegu ütleb mees, et midagi sellist pole kunagi juhtunud.

Kruuseri kursusekaaslaste hulgas oli teisigi, kes heal meelel julgeolekusse oleks läinud. Üks, nähes, et suunamine on ukse ees, aga Tallinna KGBs on kohad täidetud, kolistas viimases hädas Pärnu KGB ukse taga: olen viks ja nuhiks rõõmuga. Kohta ei saanud.

KRUUSER: “Kui ma julgeolekusse poleks läinud, oleks minust saanud ülikooli komsomolisekretär. Aga julgeolek sobis mulle paremini – mul olid selleks omad põhjused. Mu vanaisa Peeter töötas Eesti Vabariigi ajal kaitsepolitseis. Neljakümnendal võeti ta kinni. Vanaema saadeti kolme tütrega Siberisse. Vanem tütar oli 11aastane ja noorem mõnekuune. Nii et kui sa küsid, kas ma tean, mis juhtus 1940. aastal, siis jah, ma tean. Aga ma poleks seda saanud teada, kui ma poleks töötanud KGBs.

Teine asi – mulle selgitati, et julgeolekus saab parima uurimisalase kooli, mis Eestis võimalik, ja ma tahtsin ennast arendada.

Kolmandaks – mulle öeldi, et seal on vaja Tartu ülikooli taustaga uurijaid, kes pädevaid otsuseid teevad.”

Neli päeva enne läbiotsimist Pärnaste juures, Tartu rahu aastapäeval 2.2.1988 oli Kruuser ühes Lõuna-Eesti linnas “ära küsi, kus täpselt!”.

KRUUSER: “Anti käsklus: autodele, start! Lähete, võtate kinni organiseerijad! Ma küsisin: mehed, mis te teete? Mille eest? Ma ütlesin, et pole nõus, ei näe siin kuriteo koosseisu – lihtsalt peale lennata ja kinni võtta ja pasunasse anda! Ütlesin, et kui te mind ei kuula, siis helistage ENSV peaprokurörile. Pärast seda kutsuti masinad tagasi.”

Pärast 2. veebruari sündmusi 1988 otsustati (“ära küsi, kus!”), et Aare Kruuser sobib rahvusliku liikumise teema peale, vanad mehed olid teinud liiga palju vigu.

Temast sai julgeolekukomitee metoodikaosakonna juhataja, kelle ülesanne selgitada julgeolekukomitees, mis on uutmine. Mingil hetkel avastas Kruuser, et talt on ära võetud arhiivide külastamise õigus.

KRUUSER: “Tartu ülikooli ehitusjaoskonnas töötas mees, üks nendest, kes sinimustvalge organisatsiooni liikmena 1949 Raadil punaarmeelaste mälestussamba õhku laskis. Teda peksti, ta oli poksija ja hakkas vastu andma. Ta tümitati nii läbi, et oligi eluaeg “paigast ära”.

Ma esitasin andmed peksmise kohta prokuratuuri ja sain õiendada, et mis saasta ma korjan! Ja mulle ei antud enam materjale arhiivist kätte. Tõsi – ainult ühel päeval, aga ma pidin kõrgete ülemustega rääkima, enne kui uuesti arhiiv minu jaoks avanes. Ei olnud lihtne kujundada ümber vana mõttelaadi.”

1990. aastal lahkus Kruuser KGBst ja läks õpetajaks miilitsakooli.

Kui tuli korraldus Pärnaste läbi otsida, mõtles Kruuser, et see on tõsine jama ja ta helbib seda suppi veel tükk aega. Nii palju, kui ta Pärnastet teadis, ei arvanud ta, et see inimene läheb vägivallaaktide peale, aga et Pärnaste paneb asja kella külge ja seda tuleb selgitada veel aastaid.

KRUUSER: “Eve, ma ütlen ka, et ma pole teilt kunagi vabandust palunud, et ma selle läbiotsimisega ebameeldivusi tekitasin, kindlasti tekitasin, aga ma olen endiselt arvamusel, et selleks, et need protsessid kulgeksid rahumeelselt, oli neid läbiotsimisi vaja.

Me näitasime, et teie tegevuses ei ole fašistlikke ega muid vägivallaelemente, mis oleks kriminaalkorras karistatavad.”

PÄRNASTE: “Bullshit!”

KRUUSER: (kasvava pingega) “Eve, kuulake, mida ma räägin. Ma räägin, et oli kahtlus, et kogu see asi oli lavastatud julgeoleku poolt ja oli vaja kontrollida, kas see vastab tõele! See läbiotsimine oli vajalik, et võtta maha võimalus siduda iseseisvusliikumine vägivallaõhutamisega!”

PÄRNASTE: “Inimesele, kes sellist juttu usub, tuleb tablette anda! Ei tasu rääkida nii lolli juttu! Teil olid lihtsalt käed lühikeseks jäänud, te ei saanud meiega enam midagi teha!”

KRUUSER: “Eve, mina ei ütle teile, et teie jutt on loll, kuigi ma väga tõsiselt ei võtnud, mida te tegite, oleks võib-olla võinud mõnda asja teistmoodi teha!”

Kell 19.10 oli läbiotsimine ühel pool. See oli kestnud 9 tundi ja 55 minutit.

PÄRNASTE: (peopesi ülespoole pöörates) “Umu nepostižima (mõistusele kättesaamatu), mida nad seal nii kaua tegid!”

Kruuser pani äraviimiseks kõrvale 800 lehekülge materjale ja koostas oma ümara püstise käekirjaga 12-leheküljelise protokolli, kus oli kõik täpselt kirjas: MRP-AEG materjalid, “Infobülletäänid”, avalikud kirjad, avaldused ja käsikirjalised märkmed. Samuti jäi Pärnaste ilma ERSP asutamise ettepanekust, Vaba Sõltumatu Noortekolonni nr 1 häälekandjast Avalik Arvamus, aadressidest, telefoninumbritest, kirjutusmasinast Continental, mille Pärnaste ostis Pika tänava komisjonist, ja nagu ta ise ütleb, “millega andis korraga taguda 11 eksemplari, mis oli kerge ja mida sai hõlpsasti ühe laua pealt teise peale tõsta, ja millel oli jube ilus disain”.

Pärnaste on ülikooli KOHVIKUS kaks tundi suitsunälga kannatanud. Kui jutuajamine läbi, paneb õues krabinal suitsu ette.

“Tead, ma ütlen.” (Ta tõmbab suitsu sügavale kopsu.) “Seda tegi Kruuser jumala õigesti, et ta mulle kätt ei andnud. Sest vastu ma seda võtnud ei oleks!”

Märkmed: