Kuno Raude
Asudes 1981. aasta jaanuaris Valgesse Majja, kandus Ronald Wilson Reagani kommunismivastane hoiak ka USA reaalpoliitikasse. Täna teame, et USA presidendi eesmärgiks sai NSV Liidu domineerimise ja sõjalise ekspansiooni lõpetamine maailmas. Hoides kõrgtehnoloogiliste toodete eksporti NSV Liitu range kontrolli all, kiirendades hoogsalt võidurelvastumist ja paljastades Nõukogude süsteemi inimvaenulikkust, kutsus president Reagan esile põhimõttelised muudatused nõukogude leeri kuuluvates riikides.
Reagan ja paavst Johannes Paulus II olid jõudnud arvamusele, et kui Poolas suudetakse läbi viia demokraatlikud muutused, võib toimunu mõjutada seniseid arenguid ka teistes Ida-Euroopa riikides. Alustanud Poolast seadis Ronald Reagan pikaajaliseks eesmärgiks Ida-Euroopa riikide vabastamise Nõukogude impeeriumi mõju alt, nendes demokraatlike ja turumajanduslike väärtuste arendamise, nende riikide lülitamise Euroopa Ühenduse koosseisu. Märtsis 1983 väljakäidud strateegilise kaitse algatus, e. ulatuslik võidurelvastumine, sai NSV Liidule hukatuslikuks. Juba 1989. aasta sügisel leidsid aset murrangulised sündmused kõigis Ida-Euroopa riikides. Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 tähendas sisuliselt nõukogude impeeriumi lõppu Ida-Euroopas. Ameerika Ühendriikide presidendi sihikindlal ja julgel poliitikal ning majanduslikul survel oli ülioluline osa “kurjuse impeeriumi” lagundamisel, mis lõi eeldused rahvuslikule vabadusliikumisele ja kokkuvõttes omariikluse taastamisele Baltimaades.
Ei olnud teisi inimesi, kelle jaoks Eesti iseseisvumine oleks olnud oodatum kui need, kes selle nimel pidasid veriseid lahinguid Punaarmeega 1941. ja 1944. aastal. Tookord tuli vastu võtta kaotus. Järgnesid nõukogude võimu julmad repressioonid. Lahingutes ja vangilaagrites ellujäänud, sitkematest sitkemad mehed, ei kaotanud järgnevatel aastatel usku ja tegid endast oleneva selleks, et aidata kaasa oma rahva vabanemisele nõukogude okupatsioonist. Tundmata hirmu Eestit valitsenud nõukogude organite ees, tekkisid üha uued isamaaliselt meelestatud organisatsioonid, kes julgustasid rahvast, tulemuseks laiaulatuslik vabadusliikumine, Eesti riigi taastamine. Veel enne Eesti taasiseseisvumist püüdsid eesti sõjamehed korraldada 1990. aastal Toris oma esimese kokkutuleku, mille nurjasid tollased võimuorganid ja nõukogude tankid. Esimene eesti sõjameeste kokkutulek, mille algatajaks oli Tori Kihelkonna Muinsuskaitse Selts, toimus 20 aastat tagasi 8. juulil 1991 Toris. Siit sai alguse maakondlike vabadusvõitlejate ühenduste loomine kogu Eestis. 20. augustil 1991 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse kohta. See oli eesti sõjamehe võit ja läbi aastakümnete kantud unistuse täitumine! 22. augustil 1991 keelustas Boris Jeltsin NLKP tegevuse, 26. detsembril 1991 varises kokku NSV Liit. Ronald Wilson Reagani kava elluviimiseks oli ikestatud rahvastel, sealhulgas Eesti vabadusvõitlejate, toel kulunud 10 aastat.
Endiste sõjameeste organiseerumine ja igapäevaelu mõjutamine ei meeldinud ja ei meeldi paljudele iseseisva Eesti tegelastele. Killustunud jõudude ühendamiseks tehti 21.09.1991 Adaveres esimene katse luua sõjameeste maakondlikke organisatsioone ühendav katusorganisatsioon. Ettevõtmine ebaõnnestus. Jõudnud kokkuleppele põhimõttelistes küsimustes, õnnestus see 08.02.1992 Tartus, kus pandi alus kõiki Eesti vabadusvõitlejaid ühendava Eesti Vabadusvõitlejate Liidu (EVL) tegevusele, mis vabadusvõitlejate kõrgele eale ja hõredaks jäänud rivile vaatamata tegutseb tänase päevani. Alles neliteist aastat hiljem, 19.04.2006, võttis EVL juhatus vastu otsuse tegeleda mitte ainult sõjaajaloo ning eestlaste rolliga kodumaa kaitsmisel, vaid asuda ka EVL ajaloo koostamisele. Küllap sündis otsus liiga hilja, sest paljud teadjad mehed olid läinud manalateed, ülevaade EVL liikmesorganisatsioonide tegevusest aga EVL juhatusel puudus. Suusõnaline ettepanek EVL ajaloo koostamiseks tehti 2007. aastal mitme ajaloolise taustaga raamatu autorile, Pärnu tublile mehele Vaino Kallasele, kelle ülesandeks jäi ka vajamineva allikmaterjali kogumine EVL liikmesorganisatsioonide hästi informeeritud inimeste käest. Samast aastast on pärit allakirjutanu koostöö raamatu koostajaga.
Tänu Vaino Kallase, Leonhard Heinla, Hendrik Arro, Kuno Raude, Lembit Leinjärve, Gunnar Laeva, Georg Mõttuse, Jüri Kask`i, Evald Laidvere, Arnold Kull`i, Olaf Taru, Martin Ennuk`i, Alfred Silla, Aksel Kübar`i, Kalju Nurga, Valdur Raudvassar`i, Kalju Jakobsoo, Heino Kerde ja Traugott Läänmäe ühisele tööle, ilmus 18.03.2011 kirjastuses „Eesti Raamat“ trükist koguteos „Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992-2008“. Raamatus antakse päris hea ülevaade Eesti sõjameeste organiseerumisest möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, EVL asutamisest, EVL juhtorganite koosseisudest ning tööst aastatel 1992-2008, EVL liikmesorganisatsioonide tegevusest, Eesti vabadusvõitlejate kokkutulekutest aastatel 1991-2008, Eesti vabadusvõitlejate koostööst teiste riikide sõjaveteranidega. Tähelepanu on pööratud vabadusvõitluse vääristamisele Eestis (raamatud, filmid, ausambad, riiklikud autasud jne.), EVL-ga seotud fondide tegevusele ja vabadusvõitlejate ravivõimalustele Seli Tervisekeskuses.
Tulevastel põlvedel, ka ajaloolastel, on kasulik teada raamatus esitatud fakte, ka on võimalik teada saada millest mõtlesid ja kuidas tegutsesid nende lahingutes karastunud isad ja vanaisad enne ja peale Eesti taasiseseisvumist. Koostatud raamatu ülesandeks ongi sellest rääkida. Koguteose väärtuslikuma osa moodustavad EVL liikmesorganisatsioonide, fondide ja üksikisikute tegevuste kirjeldused, milleta oleks EVL kui organisatsiooni ajalugu olematu. Päris kindlasti ei tohi lugeja EVL liikmesorganisatsioonide töötulemusi seostada EVL juhatuse tegevusega, sest viimase koordineeriv roll liikmesorganisatsioonide töö korraldamisel on olnud ja on enam kui tagasihoidlik. Kahju on nendest vabadusvõitlejatest, aga neid on pea kaks kolmandikku, ja nende perekonnaliikmetest, kes raamatust paratamatult ilma jäävad. Lahkunud vabadusvõitlejate järeltulijatest rääkimata. Ei jätku raamatuid ka kõikide raamatukogude tarvis, sest raamatut telliti vaid 500 eksemplari.
Sageli võib kuulda, et kunagiste sõjameeste võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest ei ole oma riigis leidnud täit tunnustamist. See on nii. Samas tundub, et oma kaasvõitlejate tunnustamisega on olnud kitsid ka EVL juhid. Või kuidas? Aga eks auväärsed sõjamehed ole näinud pika elu jooksul hullematki. EVL juhatuse esimehe Gunnar Laeva info kohaselt jääb koguteos avalikkusele esitlemata. Tahaks siiski väga loota, et niipea kui sünni hetkel rariteediks muutunud raamat on jõudnud Eesti Sõjameeste Pärnu Ühendusse, on pärnakatel võimalik raamatu koostaja ja kaasautorite vahendusel raamatuga lähemalt tutvust teha.
Kuno RaudeVabadusvõitlejate ajalugu kaante vahel
Asudes 1981. aasta jaanuaris Valgesse Majja, kandus Ronald Wilson Reagani kommunismivastane hoiak ka USA reaalpoliitikasse. Täna teame, et USA presidendi eesmärgiks sai NSV Liidu domineerimise ja sõjalise ekspansiooni lõpetamine maailmas. Hoides kõrgtehnoloogiliste toodete eksporti NSV Liitu range kontrolli all, kiirendades hoogsalt võidurelvastumist ja paljastades Nõukogude süsteemi inimvaenulikkust, kutsus president Reagan esile põhimõttelised muudatused nõukogude leeri kuuluvates riikides. Reagan ja paavst Johannes Paulus II olid jõudnud arvamusele, et kui Poolas suudetakse läbi viia demokraatlikud muutused, võib toimunu mõjutada seniseid arenguid ka teistes Ida-Euroopa riikides. Alustanud Poolast seadis Ronald Reagan pikaajaliseks eesmärgiks Ida-Euroopa riikide vabastamise Nõukogude impeeriumi mõju alt, nendes demokraatlike ja turumajanduslike väärtuste arendamise, nende riikide lülitamise Euroopa Ühenduse koosseisu. Märtsis 1983 väljakäidud strateegilise kaitse algatus, e. ulatuslik võidurelvastumine, sai NSV Liidule hukatuslikuks. Juba 1989. aasta sügisel leidsid aset murrangulised sündmused kõigis Ida-Euroopa riikides. Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 tähendas sisuliselt nõukogude impeeriumi lõppu Ida-Euroopas. Ameerika Ühendriikide presidendi sihikindlal ja julgel poliitikal ning majanduslikul survel oli ülioluline osa “kurjuse impeeriumi” lagundamisel, mis lõi eeldused rahvuslikule vabadusliikumisele ja kokkuvõttes omariikluse taastamisele Baltimaades.
Ei olnud teisi inimesi, kelle jaoks Eesti iseseisvumine oleks olnud oodatum kui need, kes selle nimel pidasid veriseid lahinguid Punaarmeega 1941. ja 1944. aastal. Tookord tuli vastu võtta kaotus. Järgnesid nõukogude võimu julmad repressioonid. Lahingutes ja vangilaagrites ellujäänud, sitkematest sitkemad mehed, ei kaotanud järgnevatel aastatel usku ja tegid endast oleneva selleks, et aidata kaasa oma rahva vabanemisele nõukogude okupatsioonist. Tundmata hirmu Eestit valitsenud nõukogude organite ees, tekkisid üha uued isamaaliselt meelestatud organisatsioonid, kes julgustasid rahvast, tulemuseks laiaulatuslik vabadusliikumine, Eesti riigi taastamine. Veel enne Eesti taasiseseisvumist püüdsid eesti sõjamehed korraldada 1990. aastal Toris oma esimese kokkutuleku, mille nurjasid tollased võimuorganid ja nõukogude tankid. Esimene eesti sõjameeste kokkutulek, mille algatajaks oli Tori Kihelkonna Muinsuskaitse Selts, toimus 20 aastat tagasi 8. juulil 1991 Toris. Siit sai alguse maakondlike vabadusvõitlejate ühenduste loomine kogu Eestis. 20. augustil 1991 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse kohta. See oli eesti sõjamehe võit ja läbi aastakümnete kantud unistuse täitumine! 22. augustil 1991 keelustas Boris Jeltsin NLKP tegevuse, 26. detsembril 1991 varises kokku NSV Liit. Ronald Wilson Reagani kava elluviimiseks oli ikestatud rahvastel, sealhulgas Eesti vabadusvõitlejate, toel kulunud 10 aastat.
Endiste sõjameeste organiseerumine ja igapäevaelu mõjutamine ei meeldinud ja ei meeldi paljudele iseseisva Eesti tegelastele. Killustunud jõudude ühendamiseks tehti 21.09.1991 Adaveres esimene katse luua sõjameeste maakondlikke organisatsioone ühendav katusorganisatsioon. Ettevõtmine ebaõnnestus. Jõudnud kokkuleppele põhimõttelistes küsimustes, õnnestus see 08.02.1992 Tartus, kus pandi alus kõiki Eesti vabadusvõitlejaid ühendava Eesti Vabadusvõitlejate Liidu (EVL) tegevusele, mis vabadusvõitlejate kõrgele eale ja hõredaks jäänud rivile vaatamata tegutseb tänase päevani. Alles neliteist aastat hiljem, 19.04.2006, võttis EVL juhatus vastu otsuse tegeleda mitte ainult sõjaajaloo ning eestlaste rolliga kodumaa kaitsmisel, vaid asuda ka EVL ajaloo koostamisele. Küllap sündis otsus liiga hilja, sest paljud teadjad mehed olid läinud manalateed, ülevaade EVL liikmesorganisatsioonide tegevusest aga EVL juhatusel puudus. Suusõnaline ettepanek EVL ajaloo koostamiseks tehti 2007. aastal mitme ajaloolise taustaga raamatu autorile, Pärnu tublile mehele Vaino Kallasele, kelle ülesandeks jäi ka vajamineva allikmaterjali kogumine EVL liikmesorganisatsioonide hästi informeeritud inimeste käest. Samast aastast on pärit allakirjutanu koostöö raamatu koostajaga.
Tänu Vaino Kallase, Leonhard Heinla, Hendrik Arro, Kuno Raude, Lembit Leinjärve, Gunnar Laeva, Georg Mõttuse, Jüri Kask`i, Evald Laidvere, Arnold Kull`i, Olaf Taru, Martin Ennuk`i, Alfred Silla, Aksel Kübar`i, Kalju Nurga, Valdur Raudvassar`i, Kalju Jakobsoo, Heino Kerde ja Traugott Läänmäe ühisele tööle, ilmus 18.03.2011 kirjastuses „Eesti Raamat“ trükist koguteos „Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992-2008“. Raamatus antakse päris hea ülevaade Eesti sõjameeste organiseerumisest möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, EVL asutamisest, EVL juhtorganite koosseisudest ning tööst aastatel 1992-2008, EVL liikmesorganisatsioonide tegevusest, Eesti vabadusvõitlejate kokkutulekutest aastatel 1991-2008, Eesti vabadusvõitlejate koostööst teiste riikide sõjaveteranidega. Tähelepanu on pööratud vabadusvõitluse vääristamisele Eestis (raamatud, filmid, ausambad, riiklikud autasud jne.), EVL-ga seotud fondide tegevusele ja vabadusvõitlejate ravivõimalustele Seli Tervisekeskuses.
Tulevastel põlvedel, ka ajaloolastel, on kasulik teada raamatus esitatud fakte, ka on võimalik teada saada millest mõtlesid ja kuidas tegutsesid nende lahingutes karastunud isad ja vanaisad enne ja peale Eesti taasiseseisvumist. Koostatud raamatu ülesandeks ongi sellest rääkida. Koguteose väärtuslikuma osa moodustavad EVL liikmesorganisatsioonide, fondide ja üksikisikute tegevuste kirjeldused, milleta oleks EVL kui organisatsiooni ajalugu olematu. Päris kindlasti ei tohi lugeja EVL liikmesorganisatsioonide töötulemusi seostada EVL juhatuse tegevusega, sest viimase koordineeriv roll liikmesorganisatsioonide töö korraldamisel on olnud ja on enam kui tagasihoidlik. Kahju on nendest vabadusvõitlejatest, aga neid on pea kaks kolmandikku, ja nende perekonnaliikmetest, kes raamatust paratamatult ilma jäävad. Lahkunud vabadusvõitlejate järeltulijatest rääkimata. Ei jätku raamatuid ka kõikide raamatukogude tarvis, sest raamatut telliti vaid 500 eksemplari.
Sageli võib kuulda, et kunagiste sõjameeste võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest ei ole oma riigis leidnud täit tunnustamist. See on nii. Samas tundub, et oma kaasvõitlejate tunnustamisega on olnud kitsid ka EVL juhid. Või kuidas? Aga eks auväärsed sõjamehed ole näinud pika elu jooksul hullematki. EVL juhatuse esimehe Gunnar Laeva info kohaselt jääb koguteos avalikkusele esitlemata. Tahaks siiski väga loota, et niipea kui sünni hetkel rariteediks muutunud raamat on jõudnud Eesti Sõjameeste Pärnu Ühendusse, on pärnakatel võimalik raamatu koostaja ja kaasautorite vahendusel raamatuga lähemalt tutvust teha.
Kuno Raude
