Metsajõulupuu pidamine on kaunis skaut-gaidide komme, alguse saanud Eestis juba 1920ndatel aastatel Saaremaal, vaimuliku ja skaudijuhi Harri Haameri algatusel. Siin Torontos on põlvkondi juba noored, nende juhid ja vanemad alul paguluses, nüüd vabaduses, aga ikkagi, kogunenud parkidesse, küünaldega, ühiselt lauldes, kuuldes vaimulikku sõnumit. Nüüd on küünlaid asendanud praksuv lõke, asukohaks aastaid Wilket Creek park.
Kolmapäeval, 12. detsembril olidki kogunenud skm Enno Aguri poolt korraldatud lõkkeplatsile, tema ehitatud tule ümber põhimõtte jälgijad ja hindajad. Kuigi osavõtjaid on teadagi märksa vähem kui minevikus, on ikka tore tuttavaid nägusid näha. Vaimulikuks oli tänavu praost Mart Salumäe, kes juhatas sisse esimese ühise jõulukoraali. Muusikaline toetus Elin Marleylt trompetil ja Kristjan Naelapealt tromboonil. Skm Enn Kiilaspea oli vastutav heliseadete eest ja esimest korda (vist) mälus ei mänginud noortega kaasa. Tema panus noorte orkestrantide rakendamisel, tiivustamisel on olnud aastakümneid märkimisväärne ja enam kui kiiduväärt.
Praost Salumäe luges Pühakirjast katkendi jõuluevangeeliumist, luues meeleolu valmistamaks muidu kiirel aastaajal rahulikuks mõtiskluseks. Pärast taas laulmist vaimulik keskendus ajaloole – nimelt 200 aasta eest loodi ehk kõige tuntuim jõulukoraal – Püha öö. Kirikus, kus see sündis, avastas kantor, et rotid olid suurest näljast orelilõõtsa läbi närinud. Tuli leida teine muusikaline lahendus jõuluööl. Koguduse õpetajaga sai siis loodud kuulus laul, mille viisi tunnevad kõik ja mille sõnad kinnitavad sündmuse tähtsust ehk paremini kui ükski teine jõululaul. Ja lauldigi siis seda kaunist, paljudel ju peas, laululehte polegi vaja.
(EE)
Praost Salumäe