Laupäeval, 21. veebruaril toimus Eesti Selts Kitcheneris korraldusel Eesti Vabariigi 86. aastapäeva aktus. Sel aastal otsustas seltsi juhatus korraldada aktuse lõunasöögiga. Nii koguneski umbes 40 seltsi liiget Kitcheneri Concordia klubi restorani.

Koosviibimine algas avasõnaga Tammi Ruutopõllult, kes mainis, et selts tähistab sel aastal vabariigi aastapäeva juba 54. korda. Aktusekõne pidas seltsi endine esimees Martin Kiik. Allpool lühikokkuvõte tema kõnest.

Paljudele on kujunenud vabariigi aastapäeva koosviibimine traditsiooniks — külmal veebruari nädalalõpu laupäeval või pühapäeval on aastaid mindud aktusele, kus lauldakse Eesti hümni, nauditakse muusikalisi etteasteid ja kuulatakse rahvuslikke kõnesid; edastatakse tervitusi ja läkitusi.
Enne Eesti taasvabanemist 1991.a. taotleti nõukogude okupatsiooni lõpetamist; nüüd aga tervitame taassündinud iseseisvat riiki, mis on juba „teismelisse“ ikka jõudnud.

Küsigem aga endalt: millal ma viimati mõtlesin vabariigi aastapäeva tõelisele tähendusele?

Miks vabariigi aastapäev on tähtis meile siin, teisel mandril, kaugel Eestimaa kaljudest ja randadest? Ajal, mil Eesti oli okupatsioonihaardes, ma seda riiki ei külastanud, ehkki käisin eesti täienduskoolis, eesti kirikus ja võtsin osa skautlikust tegevusest, kus noortele õpetati eesti keelt ja kultuuri. Ometi jäi mulle sel ajal Eestimaa, eesti rahvas ja eesti vaim teatud määral abstraktseks kujutluseks.

Ajad on viimase 15 aasta jooksul ajalootuultega aga muutunud ja Nõukogude impeerium lagunenud. Eesti on kommunismi ikke alt vabastatud ja vabariigi majanduslik seis paranenud nii, et Eesti saab varsti Euroopa Liidu liikmeks. Kahel korral Eestit külastades olen ka ise edasiminekut märganud.

Ja ikkagi — miks on vabariigi aastapäeval nii oluline tähtsus?

Nägin hiljuti filmi „Nimed marmortahvlil“, mis põhineb Albert Kivikase samanimelisel romaanil ja käsitleb koolinoorte valmisolekut võidelda oma riigi vabaduse eest. Ohvriterikast Vabadussõda, millega kindlustati EV iseseisvus, ei saa kõrvutada Kanada iseseisvuspäeva sisseviimisega 1. juulil 1867, mis saavutati poliitiliste konverentsidega ja Briti parlamendi seadustega, mitte aga sõjaga. Enamus siinviibijaist on pärit Eestist. Nad ise, nende vanemad, vanavanemad või sugulased on otseselt pidanud kaitsma Eesti Vabariiki kas Vabadussõjas või II maailmasõjas, ja ka põgenema nõukogude okupatsiooni alt.

Täna siis mõtlemegi, mis vabariigi aastapäeva tõeline isiklik tähendus on. Eestil on olnud raske ajalugu, mille tagajärjeks olid sõjad, põgenemine ja perekondade lõhestamine. Aga lõpetame siiski positiivsega: Eesti on saanud viimased 13 aastat iseseisvalt areneda. Loodame, et meil ja meie lastel ei tuleks midagi samasugust nagu Eesti ajalootragöödiad läbi elada. Mäletame minevikku ja loodame parema tuleviku peale.

Järgnevalt loeti ette kirjalikud tervitused Hamiltoni, Londoni ja St. Catherinesi Eesti Seltsidelt. Langenud kangelaste mälestamise osa viisid läbi Mihkel Salusoo ja Leena Kimsto. M. Salusoo meenutas Eesti Vabadussõja kangelaste saavutusi: meie silmist ei kustu iial tänupisarad. Kangelasi mälestati vaikse leinaseisakuga. Lõppsõnas tänas Ene Billings seltsi nimel kõiki, kes vabariigi aastapäeva aktust ja koosviibimist aitasid korraldada ning läbi viia. Aktuse pidulik osa lõppes Eesti hümni laulmisega.

Järgnes meeldiv ühine lõunasöök, mille ajal seltsi liikmed said omavahel juttu ajada.

Suur tänu seltsi juhatusele aktuse korraldamise eest!

Märkmed: