Seekord olime jälle oma tuntud restorani tagakambris Eesti Vabariigi aastapäeva pidamas 25. veebruaril.

Meid oli koos ainult 15 ja me nautisime üksteise seltskonda.

Aktuse osa algas Eesti Seltsi esimehe Ants Lübeki
avasõnaga, kes toonitas meie kokkutuleku tähtsust eestluse säilimise ja mineviku meelespidamise seisukohast.

Helgi Männiste luges Marie Underi luuletuse "Sõduri ema".

Erich Männiste, vanim meie hulgast, rääkis oma kõnes ajast, mil ta teenis Eesti Vabariigi sõjaväes Petseris, kui neid saadeti 17. juunil 1940 täies lahinguvarustuses N. Liidu ja Eesti Vabariigi piiri lähedale, Riia-Pihkva tee äärde ootama käsku lahinguks. Seda käsku aga ei tulnud ja noormehed nägid, kuidas vene tankid okastraadist üksteise järel läbi murdsid. See oli siis moment, mil nõukogude väed vallutasid meie kodumaa ja eesti noormehed olid sunnitud seda jälgima abitult ja pisarsilmil.

Udo Sillavere meenutas oma sõnavõtus EV 26. aastapäeva 1944. a., kui nad võitlesid Narva all Riigiküla Sillapea tagasivallutamise lahingus. Seal langes 18-aastaseid noorukeid, kellega alles hiljuti koos marsiti, lauldi ja naerdi... Nende mälestuseks luges ta Artur Müürselja luuletuse "Sõjasõbrale".

Seejärel tõusime kõik minutiliseks leinaseisakuks, millega lõppes meie aktus.

Erich Männiste luges seejärel söögipalve ja algas lõunasöök.
Istusime veel kaua lauas ja tuletasime meelde oma rahva minevikku, olevikku ja arutasime ka, missuguseks võiks kujuneda meie järeltulijate tulevik. Aga seda meie silmad enam ei näe.

Märkmed: