Vaimulikus osas teenis õp. dr. Tarmo Toom. Orelil ja klaveril oli kaastegev Silvi Valge. Meeldivaks naudinguks oli neli pala Baltimore-Washingtoni Eesti Segakoorilt Mati Tammaru juhatusel. Nad esitasid Rene Eespere „Armastan Sind, Eestimaa“, Urmas Lattikase „Väike maa“, Urmas Sisaski „Preluudiumi“ ja Baltimore’i oma tuntud helilooja Jüri Mandre „Kodunõmme“.
Dr. Tarmo Toom rõhutas oma jutluses (Taanieli raamatu 6. ja 9. ptk ning Psalm 137 alusel) vajadust jääda truuks Jumalale ja oma kodumaale ka vangipõlves, vaatamata võõrvalitsejate poliitilisele survele ja tagakiusule. Ta tuletas meelde aega 6 sajandit eKr, mil iisraellased olid küüditatud Paabeli vangipõlve. Paabeli juhid püüdsid „murda iisraeli rahva vaimu, võtta neilt lootus, põrmustada nende mälestused, unistused“, nõudes neilt samal ajal rõõmulaulude laulmist! Anti korraldus keelata iisraellaste usk ja rituaalid, nii ei tohtinud iisraeli rahvas palvetada kellegi teise kui Paabeli kuninga poole. Kuid Taanieli ei kohutanud ka surmanuhtlus – ta hoidis ikka oma aknad lahti Jeruusalemma poole ja palus oma Jumalat kolm korda päevas. Taaniel ei läinud demonstratiivselt tänavanurgale kuninga vastu mässama, sest vahel on vägivallatu, ent selge kodanikuallumatus parim viis vastuhakuks.
Dr. Toom ütles, et julge otsus oma lootust ja identiteeti rasketel aegadel mitte kaotada on ülitähtis. Ta nentis, et Eesti Iseseisvusmanifest algab tõdemusest, et eesti rahval on „põlvest põlve kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsustest veel kord aeg tuleb, mil vabadus koidab“. Orjaöö lõppes Taanielile ja lõppes ka eesti rahvale.
Jumalateenistuse lõpuks laulis rahvas „Hoia, Jumal, Eestit“, mis aastakümnete vältel oli kujunenud eesti pagulaste hümniks.
Washingtoni Eesti Seltsi kauaaegne esimees Gunnar Paabo asus juhatama aastapäeva aktuse osa, mille avas Karl Altau, Ühendatud Balti Ameerika Komitee tegevdirektor. Ta toonitas, et balti rahvusgrupid Ameerikas tegutsevad koos edasi ning lisas, et baltlased Ameerikas ei saa vaikida, sest alati tuleb jälgida Moskvat. Ka USA uus valitsus ja kongress peavad teadma meie arvamusi, sest vaikimine oleks ainult Venemaale kasuks.
Aktusekõne oli Eesti Vabariigi suursaatkonna kaitsepoliitika nõunikult Taimar Peterkopilt. Ta ütles, et praegune majanduskriis võib mõjuda Eestile eriti rängalt, kuid oli optimistlik, öeldes, et eesti ajalugu koosnebki rasketest hetkedest, millest oleme ikka üle saanud. Ta rõhutas, et „eestlane on töökas rahvas; et me oleme tõusnud raskustest minevikus ja tõuseme ka nüüd“.
Kaitsenõunik Peterkop tuletas meelde, et Venemaa pole teinud saladust sellest, et tema eesmärgiks on taastada oma mõju kogu endise Varssavi pakti piirides. „Sellest ambitsioonist annab tunnistust pidev Baltimaade ähvardamine, Ukraina survestamine ja jäärapäine vastuseis raketikilbi osade paigutamisele Tshehhi ja Poola.“
Kõneleja ütles, et tal on hea meel, et Eesti ei kavatse endasse sulguda nagu varem, vaid on valinud aktiivse välispoliitika. Võitlust Eesti julgeoleku eest peetakse Georgias (Gruusias), Ukrainas, Balkanil, kus Eesti jagab aktiivselt oma kogemust demokraatliku riigi ülesehitamisest. Härra Peterkop lisas, et Eesti kaitseväe üksused osalevad praegu Lõuna-Afganistanis, kõige ohtlikumas ja otsustavamas piirkonnas.
Järgnevalt pöördus kõneleja tänuga väliseestlaste poole, kes on töötanud kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemise nimel Washingtoni asutustes või on panustanud nõu ja jõuga ning muul moel meie iseseisvuse taastamisse.
Lõpetuseks pani hr. Peterkop kõigi südamele, et eestlased peavad Eesti asja ikka koos ajama, kuna ühtsuses peitub jõud. Keerulistel aegadal oleme alati osanud ühte hoida, koos oleme tugevad ja koos me suudame.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esinaine Marju Rink-Abel tervitas koosolijaid ERKÜ nimel ja soovitas osa võtta meie ülemaailmsetest eestlaste üritustest sel aastal – nagu ESTO Saksamaal ja laulupidu Eestis.
Lõppsõna ütles Washingtoni Markuse koguduse esimees Mati Kõiva. Ta tänas kõiki esinejaid ja perenaisi ning tuletas osalenutele meelde vajadust hoida ühte meie rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Aktus lõppes Eesti hümni laulmisega.
Seejärel siirduti kirikusaali kohvilauda. Perenaistel oli valmistatud rikkalik ja mitmekesine einelaud võileibade, pirukate, kookide ja suure tordiga. Pärast einet ja Mauno Korgi akordionisaatel lauldud ühislaule toimus Washingtoni Eesti Seltsi aastakoosolek. Valiti uus seltsi juhatus, kuhu nüüd kuuluvad: Maria Pedak-Kari, Liina Keerdoja, Carmen Täht, Merle Toom, Anu Grabbi, Külli Pilsar ja Karl Altau.