Eesti Vabariigi järjekordse aastapäeva eel on loomulik heita pilk tagasi ja vaadelda suhtumist sellesse Eesti Vabariiki, mis oli 1918. aasta 24. veebruari deklaratsiooni tulemuseks, aga okupeeriti ja annekteeriti N. Liidu poolt 1940. aastal. Kui N. Liidu lagunemine 1991. a võimaldas taasvabanemist, kusjuures deklareeriti järjepidevust, polnud see siiski enam sama riik. Suur osa endisest eliidist oli kas likvideeritud või pagulusse põgenenud. Oli üles kasvanud paar põlvkonda, kellele valitsev sundsüsteem oli vajutanud oma pitseri ja mõjutanud mõttelaadi. Selle pärandist on raske lahti saada, isegi end rahvuslasteks arvavad kannavad osalt endas seda kaudselt edasi. Rääkimata võimu juurde jäänud mantlivahetajatest.
Pärast taasiseisvumist oli suur tuhin end iga hinna eest vahepealsest ajast ja arvamistest distantseerida. Tehti suuri pingutusi leidmaks endise Eesti viimaste riigijuhtide ja Eesti Vabariigi loojate Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri säilmeid. See õnnestus ainult Pätsi puhul, kelle säilmed toodi koju ja maeti pidulikult Tallinna Metsakalmistule. Samuti taastati tema mälestusmärk Tahkurannas. Algses eufoorias kirjutati väga positiivselt sõjaeelsest Eestist ja rõhutati järjepidevust.
Uue vabaduse argipäev tõi aga kaasa pettumist. Polnud lihtne jõuda järele teistele Euroopa riikidele, kes olid saanud vabaduses normaalselt areneda. Hakati otsima süüdlasi, ka meenutama vahepealse süsteemi positiivseid külgi, oli see ju enamikule taustaks.
Üha rohkem hakati kritiseerima vastupanuta alistumist 1939. ja 1940. a. Ei arvestatud piisavalt selle tausta - maailmas valitsevat olukorda, vaid patuoinasteks tehti tolleaegne juhtkond. Magnus Ilmjärv avaldas 1993 Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollid, milles ta muuseas paneb Laidonerile pahaks, et ta ei rääkinud NKVD-le tõtt! Ei pane NKVD-le pahaks, et see juba enne Eesti liitmist vahistas ja küüditas mõlemad, tunnustab sellega kaudselt NKVD legitiimset õigust seda teha?! Alguses pani ta Pätsile pahaks Saksa, hiljem ka Vene orientatsiooni. Igal juhul on õnnestunud kleepida neile külge riigireeturite silt. Ei räägita enam nende panusest Eesti riigi loomisel. Selle mainijad saavad endale külge marurahvuslase sildi. Mõned (liba)eestlased on nende jaoks üle võtnud okupatsiooni ajal venelaste poolt eestlaste kohta kasutatud sõna ”fašist”.
Eesti Vabariigi juhtkonna üle mõisteti kohut N. Liidu kriminaalkoodeksi alusel, mille kohaselt oli nende süüks riigi reetmine – Venemaast lahkulöömine. Tartu rahu vaadeldi nähtavasti kui Lenini taktikalist sammu. Mõnikord sunnib olukord mässulistele-separatistidele järele andma, aga ainult ajutiselt. Esimesel võimalusel tuleb taastada endine olukord. See ebaõnnestus 1924. a, õnnestus aga täielikumalt 16 aastat hiljem. Separatistide valitsusperioodi ajal kehtivad nende alal jätkuvalt tõelise valitseja, seega N. Liidu seadused. Nagu ütles ka üks Venemaa poliitik: ei saa okupeerida seda, mis kuulub meile! Seda tõlgendust pole eriti vaidlustatud. Kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar järjekindlalt ignoreerib Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist, annab ta kaudselt sellele kinnituse.
Möödunud aasta novembri lõpul toimus Moskvas Eesti ja Venemaa ajaloolaste ühiskonverents „Venemaa ja Balti regioon 18.–20. sajandini: suhete probleemid muutuvas maailmas”. Sel üritusel esindasid Eestit üheksa ajaloolast ja juristi, nende seas Magnus Ilmjärv, Toomas Karjahärm, Aadu Must, Rein Müllerson, Rein Ruutsoo ja Karsten Brüggemann. Teemade hulgas oli professor Müllersoni ettekanne „1920. a Tartu rahuleping ja Eesti ühendamine NSV Liiduga 1940. aastal: kaasaegne vaade”. See ühiskonverents toimus Moskva fondi Merevaigusild toel, mille president on Lätist pärit Juri Sizov, kes 1976. a suunati tööle tollasesse infoagentuuri LATINFORM peadirektori asetäitjaks, kus tegeles välisriikide vastu suunatud vastupropaganda liinis. Sizov tõusis aastal 1991 infoagentuuri TASS peadirektoriks ning on seniajani Venemaa mõjuvõimsamate infokanalite juhte. Tal ei ole ajalooteadusega vähimatki pistmist, küll aga propagandaga.
Delegatsoonil on tugev poliitiline kallak. Lähtekohaks on Tallinna ülikool ja selles on esindatud kolm aktiivset keskerakondlast (Must, Müllerson ja Ruutsoo) ning sama ülikooli Eesti ajaloo sakslasest professor Brüggemann, kes näiteks iseloomustab Vabadussõda eestlastele vajaliku rahvusliku müüdina. Tallinna ülikooli ajalooinstituudi direktor Magnus Ilmjärv ütles selle konverentsi puhul, et poliitikutele jääb alati soov minevikku oma eesmärkidel ära kasutada. "Ma ei usu, et meil siin selles mõttes mingeid väga suuri lootusi saaks olla. Aga mis puutub tänast ettevõtmist, siis eks me oleme alguse teinud ja võib-olla mingil ajahetkel õnnestub meil üksmeelele jõuda.”
Ilmjärve lootus kunagi üksmeelele jõuda pole realistlik, kuna poliitikud kasutavad mineviku tõlgendamiseks ka ajaloolasi. See on eriti silmapaistev Venemaa puhul, kelle ajaloolased korduvalt käivad Eestis klubis Impressum oma versioone propageerimas. Selle juurde ei kuulu okupatsiooni tunnustamine, koguni Stalini terrorile leitakse õigustust. Viimane külaline oli Nikolai Starikov. Neid tutvustas viisakalt Keskerakonna nädalaleht Kesknädal. Starikov olevat kirjutanud „hulga põnevaid raamatuid, mis sisaldavad säravaid ajaloolisi fakte“ (KN 19.01., intervjuu 02.02.). Tema arvates oli Stalin üks Venemaa ajaloo suurkujusid. Ta kordab varasemaid süüdistusi Eesti vastu. On juba väitnud, et pärast Vabadussõda olevat surnud tuhandeid Vene naisi ja lapsi Eesti koonduslaagrites, mis olnud „hullemad kui natside omad”. Vene mehi sunniti Eestis metsatöödele „juba ammu enne Stalinit NSV Liidus”. Venemaa olevat 1991. a kaotanud lääneriikide tõttu strateegilised eelised. Tuleviku mõtteks on, „et juba 21. sajandil leida endas jõudu püsima jääda ja alata uuesti Suure Venemaa ehitamist”. Ja seda on vaja propageerida ka Eestis?
Ajaloolastele on vajalike põhjenduste leidmiseks tihti abiks juristid. Eesti Moskva delegatsioonis esindas neid prof. Rein Müllerson (sünd. 23.03.1944 Leningradis), kes on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia president. Ta on lõpetanud Moskva Ülikooli õigusteaduskonna 1976. a, kaitstes samas ülikoolis 1985. a doktoriväitekirja. Aastatel 1972-1990 oli ta NLKP liige, 1978-1987 töötas ta Moskva Riiklikus Ülikoolis õppejõuna. Aastatel 1991-1992 oli Rein Müllerson Eesti asevälisminister. Alates 1992. aastast töötas ta õppejõuna Suurbritannias, olles 1994–2009 Londoni Ülikooli King`s College`i rahvusvahelise õiguse õppetooli juhataja ja professor. Aastast 2003 Keskerakonna liige, kandideerides ka Riigikogu valimistel .
Tema tiheda seose tõttu Lennart Meriga vaatles tema minevikku kriitiliselt enne Keskerakonda astumist juristist kolleeg Ando Leps (KN 13.12.2000), taustaks oli Müllersoni kandidatuur õiguskantsleri kohale. Mainib tema 22.05.1989 „Pravdas“ ilmunud artiklit „Edasi minevikku“, milles ta kaitses MRP-d, väites, et pakti originaali ei olevat leitud ning materdas Balti riikide rahvaliikumisi ja vabadustaotlusi, nimetades neid koguni ekstremistlikeks, ultimatiivseteks ja natsionalistlikeks nõudmisteks. 1993. a ilmus ajakirjas „International and Comparative Law Quarterly“ tema artikkel, milles ta tungis kallale Eesti kodakondsusseadusele, nimetades seda juriidiliselt küündimatuks ja vene vähemust diskrimineerivaks. Leps oli arvamusel, et vähemalt Eesti taasiseseisvumise ajal oli Müllerson õigusideoloogia valdkonnas samasugune internats nagu Jevgeni Kogan, oli ju ka kogu oma nn teadusliku elu elanud Moskvas, nüüd Londonis.
Müllerson ise sai sõna enda tutvustamiseks pikemas intervjuus („Mees kolme eluga“ - Eesti Päevaleht,18.12.2000). Siin on ka juttu tema tegevusest kuni 1990. aastani Gorbatšovi nõuandjana. Tema kõige suurem teema olid Kuriili saared. Ei tohi unustada, et Gorbatšov polnud just Eesti vabaduse pooldaja. Müllerson möönab, et ta teadlasena tegeles globaalprobleemidega ning Venemaa muutumine oli maailma mõttes tähtsam. Seepärast ta ei mõelnud ka Eesti asjadele nii väga, kui iseseisvumise protsess pihta hakkas. Ta lisas, et teda huvitavad ka praegu rohkem maailmaprotsessid. Teaduslikult pole Eesti kunagi tema eriliseks huviobjektiks olnud, ta on Eesti suhtes pigem praktik.
Müllersoni praktiline taust rajaneb ühe lagunenud impeeriumi väljaõppele ja kogemustele, mida ta jätkas ühes teises kärbitud impeeriumis. Nii on ta ka pigem internatsionalist, kes esindab suurvõimude õigusemõistet, kus väikeriikidel, nagu tema „väike ja armas Eesti“ pole erilist tähtsust. Ta väitis ka taasvabanemise ajal, et olevat „juriidiline rumalus“ näha mingit seost MRP ja Eesti okupeerimise vahel. Intervjuus möönab ta lahknevusi mõne Eesti poliitikuga MRP küsimuses, aga kas see peaks olema 10 aastat hiljem otsustavaks teguriks otsuste juures? Ütleb, et Eesti on küll väike, kuid ei pea olema väiklane. Otsustama peab tema arvates ratsionaalselt. Seda on ka tehtud tema rakendamisega Tallinna Ülikoolis. Tema algsed vaated sobivad veel üsna hästi „kolmanda vabariigi“ soovijate omadega, mida võib edasi arendada, leides uut tõlgendust Tartu rahule. Suurvõimude juristid on osanud leida põhjendusi ka nende väärtegudele, ühe sellise rahulepingu tähtsusetuks tunnistamine pole vist eriline probleem? Aga seda tuleb teha rahvusvaheliselt veenvate juriidiliste argumentidega, mitte jämedakoeliselt nagu praegused Venemaa ajaloolased ja juristid.
Müllersoni järjepidevus on tugevam kui Eesti oma, ta kirjutas näiteks „It is clear that restitutio ad integrum after more than fifty years is more often a legal fiction than a realistic option.” (R. Müllerson: Law and Politics in Succession of States: International Law on Succession of States. – Dissolution, Continuation and Succession in Eastern Europe. Ed. by B. Stern. The Hague, 1998, lk. 16). Loomulikult ei saa taastada täpselt sama riiki, aga näiteks taastas Norra 1905. a oma vana kuningriigi. Müllerson eirab ka fakti, et lääneriigid ei tunnustanud okupatsiooni ja annektsiooni de jure, seevastu tunnustas kogu maailm 1536-1905 fakti, et Norra oli Taani ja Rootsi all.
Nii on vist ka lihtne Tartu rahu ümber tõlgendada? Ta on õppinud musta valgeks võõpama, oskab samuti juriidiliselt valget mustaks teha. Tundub, et talle on paremini arusaadavam suurriiklik mõttemall ja mentaliteet. Väikeriigi püüdlused ja arusaamad peavad koolduma selle suurriikliku mõttemalli raames.
Oleks palju küsida, lepin ühe otsesemaga: miks trügivad 20 aastat pärast Eesti taasvabanemist selle edukalt üle elanud tugeva NSVL taustaga juristid pensionile siirdumise asemel Riigikokku? Aegamööda asjad käivad, aga siiski arenevad – palju oleneb suunast. Loodetavasti saab Eesti Vabariik siiski veel tähistada 100.aastapäeva, mille sisu võib muutuda. Tulevik võidab alati mineviku üle, aga mis on selle võidu hind?
Vabariigi aastapäeva mõtteid
Arvamus
TRENDING
