Eesti linnad olid 24. veebruaril lipuehtes ja on ka praegu. Vabariigi lõpuaastail kodukaunistamise aktsioonide raames lipuvarraste püstitamine taluõuedele viis sini-must-valge ka eesti külla. Hoonete dekoreerimine välisvalgustusega pidulikkuse rõhutamiseks pimeduse tundidel oli just algamas.
Nüüdne Eesti suudab pakkuda kõike seda ja palju lisaks nii kohalikule elanikule kui ka võõrsil asuvale kaasmaalasele ja kiiresti. Kaitsejõudude paraad pealinna Vabaduse väljakul oli ja on pidustuste keskpunkt. Meil on soov marssida orkestrihelide saatel pikas rivis, isegi karmis talveilmas, kuulata oma juhtide käsklusi, lühikesi kõnesid või pealtvaatajatena jälgida platsil toimuvat ja tunda end eestlastena. Võrreldes ennesõjaaegsega on Eesti Kaitseväe arvuline koosseis tunduvalt vähenenud, riietus muutunud praktilisemaks — metallkiivrite asemel soojad läki läkid, sõduri jalasidemed pinded ja saapad asendatud säärikutega, laigulised moondamisülikonnad nii meestel kui naistel. Nagu eesti ajalehtede internetiväljaanded kirjutavad ja ka värvifotodel näha, oli sõjatehnikat seekord vähem kui varem. Lapsed ei suutnud ära oodata paraadi lõppu, et soomus- ja maastikuautosid käega katsuda ja nende otsa ronida. Seda ei saa ju teha linna tänavale pargitud mootorsõidukitega.
Iseseisvuspäeva puhul peetud jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus, kus viibis ka riigi president, manitseti noorteorganisatsioonide vormikandvaid liikmeid riietuma soojalt, sest pühakojas võib olla väga külm. See tuletas meelde jõulujumalateenistust kodukirikus, kus hinge aur suitses koguduse laulu ajal. Paksude kivimüüridega eesti kirikud polnud köetavad, olukord, mida moodne küttetehnika on püüdnud lahendada.
Kuigi mõned kommentaatorid hurjutasid liigse luksuse üle riietuses, jäi suurem osa kirjutajaist rahule ja võrdlesid saadet isegi Oscari filmiauhindade väljaandmise tseremooniaga Ameerika televisioonis. Üks ajaleht oli palganud asjatundjad moe- ja etiketi küsimusis, kes jälgisid vastuvõttu ja kirjeldasid seda lugejaile.
Kutsel olevat olnud märgitud riietusena õhtu- või rahvarõivas. Mitmed kandsid viimaseid, nii mehed kui naised. Vaieldi, kas meeste rahvarõiva juurde kuuluv kübar siseruumides ära võtta või pähe jätta. Üks rahvarõivaid kandev naisminister, keda peeti abieluinimeseks, oli unustanud pähe panemata tanu ja seelikule põlle, mis mõlemad kuuluvad abielus oleva naise rahvarõiva juurde. Tema nime mainiti korduvalt. Ka peeti vajalikuks, et kantakse enda või vanemate kodukihelkonna rahvariideid. Pastlaid peeti tööjalanõudeks ja mitte Estonia kontserdisaali sobivaiks. Eestlased kandsid pidulikel juhtudel nahkkingi. Mõned ütlesid, et rahvarõiva õige koht on laulupeol ja mitte peosaalis. Igal juhul oli diskussioon sel teemal meeldiv kuulda väliseestlase kõrvale, kuna eesti rahvarõivas on alati olnud väljaspool kodumaad seotud meie riigi ja rahvuslike tähtpäevade tähistamisega.
Sarjata said õhtukleitides daamide paljad õlad, mis sobivat rohkem ballisaali kui presidendi vastuvõtule. Teised arvasid vastupidist. Isegi moodsad pruutkleidid kirikliku laulatuse juures ei nõua enam kurguni kinnist kaelust. Hurjutati preilit või prouat pükskostüümis kleidi asemel, daami eesti lipuvärvides tualetis ja naist, kes presidenti teretades tegi kniksu.
Mitmed kommentaarid ajakirjanduses olid kortsus, liiga kitsaste rõivaste ja ülekaalus meeste ja naiste kohta. Kuid oli ka palju kiitust. Nimeliselt toodi ära meeldiva välimusega hästiriietatud daamid ja härrad, nende hulgas oli ka presidendipaar.