27. veebruaril kogunes Hamiltoni eestlaskond, et märkida EV 87. sünnipäeva algul jumalateenistusega ja järgnevalt kiriku allsaalis piduliku aktuse ja lõunasöögiga.

Jumalateenistusel teenis õpetaja Hannes Aasa, orelil Kara-Lis Coverdale. Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu liikmed kandsid sisse Kanada ja Eesti lipud. Õpetaja tõi oma jutluses esile, et eesti rahvas oli järjekordses orjuses 50 aastat, siiski andis Jumal meile uuesti vabaduse. Peame aga tegutsema Jumala tahtmise järele, et see vabadus püsiks. Eestpalves kodumaale lauldi püsti seistes „Hoia, Jumal, Eestit“.

•••
Teenistuse lõppedes koguneti allsaali. Aktus, mille teadustajaks oli Tiina Coverdale, algas „O Canada“ laulmisega Kara-Lis Coverdale’i klaverisaatel. Õp. Aasa ütles avapalvuse. Avasõna oli Hamiltoni koguduse nõukogu liikmelt Jaan Pallopilt. (Tekst on lisatud eraldi, sest see väärib äratoomist. Jaan Pallop on teise generatsiooni esindaja.) Langenute mälestamise viis läbi Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu esimees August Jurs, kes ütles, et vabaduse kaitsmine nõuab ohvreid, samuti kui selle saavutamine. Leinaseisaku ajal laulis Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori naisansambel „Tuhanded jäljetud hauad“.

Aktusekõnelejaks oli peapiiskop Udo Petersoo. Kõneleja nimetas, et vaadates tagasi aastatele, mida oleme veetnud eemal kodumaast, mäletame aegu, kus tähistasime Eesti Vabariigi aastapäevi nagu tumeda kõuepilve all; ara lootusega julgesime vaatata tulevikku, kus meie kodumaal lehviks sini-must-valge sama vabalt kui võisime seda heisata siin. Nüüd aga teeme seda koos kaasmaalastega kodumaal juba 14. korda. Kodumaal nagu siingi oli palju neid, kes ei lasknud lootusel kaduda, et kord koidab jällegi vabadus.

Olles saanud tagasi oma iseseisvuse ja kuuludes maailmaorganisatsoonidesse, on meil kohustusi, mida peame täitma, kõneles peapiiskop. Eesti Vabariik on praegu taas ka teistele rahvastele vabadust nõudvate riikide seas, andes küll väikese, kuid protsentuaalselt rahva arvu suhtes siiski austustvääriva panuse. /.../

Kui näeme ja kuuleme maailma kiitvat tunnustust sellele, kuidas Eesti ennast välja võitles sellest, mis oli seal alles 15 aastat tagasi; kui ka meie ise näeme seda, külastades kodumaad; kui näeme noori Eesti ohvitsere õppimas Kanada ja Ameerika sõjajõudude baasides, kus nad õpivad tundma ka meid kui rahvuslikult kindlameelseid kaasmaalasi — siis näeme, et eesti rahvas on alati kuulunud kokku. /.../

Tervitused olid saabunud Londoni ja Kitcheneri Eesti Seltsidelt, mis ette loeti.

Juba aastaid on Hamiltonis antud vabariigi aastapäevadel stipendiume kõrgkooli astuvatele noortele. Sel aastal oli neid neli. Hamiltoni Eesti Seltsi stipendiaat oli Robert Kübar, stipendiumi andis üle seltsi esinaine Merike Koger. Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu stipendiaat oli Blaine Losier ja üleandja Endel Lindaja. Härnald Toomsalul oli tunnustus üle anda kahele stipendiaadile: Hamiltoni Eesti Pensionäride poolt Mark Adlerile ja Hamiltoni Koguduse esimene ja ainukordne stipendium Kara-Lis Coverdale’ile tema teenete eest kogudusele ja Hamiltoni organisatsioonidele.

Järgnes kontsertosa, kus noor pianist Kara-Lis Coverdale esitas meisterlikult kaks E. Grieg’i ja C. Debussy pala. Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori naisansambel esitas kolm pala Valve Tali juhatusel. Lõppsõnas tänas Merike Koger kõiki aktusele kaasaaitajaid, kõnelejaid, soliste, ansamblit ning Regina Toomslu’t, kes oli „autoriks“ aktuse lillekaunistusele.
Aktus lõpetati Eesti hümniga.

•••
Järgnes maitsev lõunasöök, lisaks magustoit ja kohv hõrgutistega. Kõige selle eest tuleb tänu öelda Hamiltoni Eesti Seltsi daamidele.


Jaan Pallopi avasõna

Seistes täna teie ees, tuleb mul selgesti meelde, kui sünge oli meie olukord ja meeleolu 32 aastat tagasi, kui ma viimati vabariigi aastapäeval sõna võtsin.

Sellal olime juba üle veerand sajandi sunnitud abitult pagulastena kaugelt pealt vaatama, kuidas kommunism hävitas meie kallist kodumaad ja rahvast.

Ma mäletan eriti selgelt seda aktuse momenti, kui austasime Eesti Vabadussõja veterane. Kuigi iga mees sai õigustatult uhkena omale roosi rinda, nägin ma sealsamas nende silmis kurbust ja pettumust. See on mulle nii südame peale jäänud.

Kuidas ma igatsen, et need kangelased, kaasa arvatud mu oma kallis kadunud isa, oleksid veel täna siin meie hulgas. Ma kujutan ette, kui rõõmsalt nad naudiks viimaste aastate sündmusi!

Tänu Taevaisale, tänasel aktusel võime tõesti eestlastena rõõmsad ja uhked olla. On juhtunud see, mida me igatsusega ootasime ligi 50 aastat. Meie rahvas saavutas taas oma iseseisvuse. Me oleme jõudnud NATO kaitse alla ja kuulume Euroopa Liitu.

Väga lühikese aja jooksul, kus meie rahvas on taas olnud oma maa peremehed, on elu kodumaal haruldaselt arenenud — poliitiliselt, majanduslikult, tehnoloogiliselt jne.

Tunneme head meelt ja oleme tänulikud edusammude eest; aga samal ajal tunnistame ka seda, et meie väiksel Eesti riigil seisab mitmete probleemide lahendamine alles ees.

Väikerahvana ei tohi me Eesti suveräänsuse järjepidevust iseenesest mõistetavaks pidada. /.../ Me ei tohi enesega rahul olevalt passiivseks jääda ega mõtelda, et meie, välismaa eestlaste töö on lõppenud. Iga meie hääl, iga panus jääb siiski tähtsaks ajal, kus Eesti Vabariik kinnitab oma õigustatud kohta Euroopas ja terve maailma vabariikide hulgas.

Möödunud suvel, külastades esimest korda Eestit, minu hea sõber Andres Gutman, ka Hamiltonis üles kasvanud, tutvus ühe Tartu taksojuhiga, kes pakkus talle tasuta ringireisimise võimalust ja isegi kutsus oma koju kohvile. Kui Andres imestas selle ootamatu suuremeelsuse üle, vastas tuliuus tuttav: „Ma imestan, kuidas ühel pagulase pojal peale neid pikki aastaid on nii puhas emakeel suus ja nii südamest huvi meie maa ja rahva vastu! Kiitus teie vanematele! Meid, eestlasi on ju siin maailmas nii vähe, et peame kokku hoidma ja üksteise eest hoolitsema.“

Kallid kaasmaalased! Eestlased paguluses on teinud 60 aastat head ja tähtsat tööd meie kodumaa heaks. Usun, et meie Hamiltoni killuke sellest pagulusrahvast ei ole seejuures teistest sugugi maha jäänud.

Kuigi meie kohalik ühiskond on paratamatult vananenud ja kahenenud, võime uhked ja tänulikud olla oma kiriku, seltsi, lastesuvekodu jm. organisatsioonide eest, kus tänaseni valitseb eesti keel ja eesti meel.

Toetame neid organisatsioone, mis meid eestlastena seovad ja ergutame nende juhte igal võimalusel!

Andku meile igaühele tänane tähtpäeva pühitsemine taastatud tahet ja energiat eesti keele, kultuuri, organisatsioonide ning eesti maa ja rahva säilitamiseks.

Märkmed: