Hubane koosviibimine kestis hilise pealelõunani, kaasa võeti ilusad mälestused.
•••
Järgmisel päeval kogunesid Hamiltoni Eesti Pensionäride Klubi liikmed oma koosviibimisele pidama vabariigi sünnipäeva. Klubi esimehe Härnald Toomsalu päevakohase sõnavõtu järel lauldi selle kuu sünnipäevalastele ja Eesti Vabariigile „Palju õnne!“.
Järgnes lõunasöök – pr. Ester ja pr. Toomsalu olid küpsetanud lihapirukaid ja valmistanud puljongi, järgnes kohv ja selle kõrvane. Ametlikku eeskava polnud, jagati minevikumälestusi, meenutati varasemaid vabariigi aastapäevi kodumaal ja võõrsil.
•••
Vabariigi aastapäeva tähistamine Hamiltonis kulmineerus pühapäeval, 25. veebruaril siinsete eesti organisatsioonide korraldatud piduliku aktusega, mis toimus peale jumalateenistust kiriku alumises saalis. Aastapäeva-teemalisel jumalateenistusel teenisid praost Hannes Aasa, organist Kara-Lis Coverdale, Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori laulurühm Heidi Cassano juhatusel ja Jaan Pallop, kes luges pühakirja. Teenistus algas lippude sissetoomisega HEVÜ poolt. Õp. Aasa oli oma jutluse aluseks valinud pühakirja teksti, mis rääkis armastusest, mida ta ühendas vabaduse mõtetega. Segakoori laulurühmalt kõlasid „Hoia, Jumal, Eestit“, „Mu Isamaa on minu arm“ ja „Õnnistada sind tahan“.
Pärast jumalateenistust koguneti alla saali, kus toimus Hamiltoni Eesti organisatsioonide poolt korraldatud EV 91. aastapäeva pidulik aktus, mis algas „O Canada“ laulmise ja praost Aasa peetud palvusega. Aktuse avasõna ütles Hamiltoni Eesti Seltsi abiesimees Hanno Bohl, langenute mälestamise viis läbi Endel Lindaja. Ta kutsus meenutama kõiki neid, kes on andnud oma elu Eesti iseseisvuse eest, aga ka neid, kes hukkusid punase terrori tagajärjel või selle eest põgenedes. Hr. Lindaja lisas, et see, mis jäi tegemata 1939. a., tehti osaliselt tasa 1944. a. kaitselahingutes. Ehkki see võitlus lõppes kaotusega, andis see meile siiski võidu, sest Eesti on jällegi vaba.
On kahju, et praegused Eesti riigijuhid ei taha või ei julge tunnustada II maailmasõjas võidelnud mehi Eesti Vabariigi vabaduse kaitsjatena.
Leinaseisaku ajal laulis naistrio – Merike Koger, Õie Saar ja Hilda Sepp – „Langenud kangelastele“.
Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine Lia Hess aktusekõnet pidamas.
Aktusekõnelejaks oli Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine Lia Hess, keda tutvustas Merike Koger.
Allpool on toodud kõne lühikokkuvõte.
Pr. Hess juhtis tähelepanu 24. veebruari, Eesti Vabariigi aastapäeva mitmetahulisele tähendusele: 91 aastat tagasi saavutas Eesti vabaduse; see päev oli aga paljudele ka leinapäev, sest 50 aastat oli keelatud isegi mõelda sellele. 24. veebruar oli tähtis neile, kes pääsesid vabadusse ja kelle sihiks oli eestluse säilitamine väljaspool kodumaad. Kõneleja rõhutas vabaduse tähtsust meie rahvale ja riigile, aga ka Kanada eesti ühiskonnale. Eesti on taas iseseisev riik, kes otsustab oma tuleviku üle, võtab vastu seadusi ja arendab oma kultuuri. Ta ei allu enam võõrvõimule ja ta kodanikud pole orjad raudse eesriide taga. Väljaspool kodumaad elavad eestlased võivad igal ajal Eestisse elama minna. Eestil on oma kaitsevägi, kaubandus, aga muidugi on ta ka langenud praegusesse majanduskriisi.
Tänapäeva noored ei mäletagi enam aega, mil Eesti oli kommunistide võimu all, sest nad on sündinud pärast 20. augustit 1991. On aeg pöörata silmad minevikust tulevikku, ütles kõneleja.
Eestis on vabadus veel suhteliselt uus mõiste, keel ja kultuur aga iseenesestmõistetavad. Meile siin on vabadus iseenesestmõistetav, aga kultuur ja keel vajavad pidevat tähelepanu, kui me tahame, et need säiliksid. Vabadusega kaasneb vastutus. Peame andma oma osa selleks, et eestlased suudaksid säilitada oma identsuse mitme rahva ja keele rünnaku all. Meie tulevikuvajadused erinevad meie vanemate omadest. Kui Eesti oli okupeeritud, oli meie tegevus suunatud Eesti vabastamisele. See on saavutatud ja nüüd on meie eesmärgid mõneti „udused“ ning tegevus sageli lihtsalt seltskondlik. Me oleme otsustanud elada Kanadas, aga ometi oleme me eestlased, ja eestlasteks ka jääme!
Teame, et muudatused peavad toimuma ettevaatlikult ja tundlikult, et mitte lõhkuda seda, mis meil on, ja säilitada meie traditsioone.
Kõneleja kutsus silmas pidama järgmisi põhimõtteid: 1. eestlus kestab; 2. meil on julgust võtta ette uusi ja suuri projekte; 3. jälgime, mis töötab ja mis mitte ning kohandame oma tegevuse sellele vastavalt.
Eestlaste arv siin Kanadas pole palju vähenenud, aga omavaheline suhtlemine on vähenenud. Viimase 20 aasta jooksul on Eestist tulnud juurde palju eestlasi, kes aga ei ole meie ühiskonnaga ühinenud. Miks?
Tahe olla eestlane pole Kanadas kadunud. Selle üheks näiteks on taastatud Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor enam kui 40 lauljaga. Pr. Hess soovitas kõigil hoida kontakti Eestiga ja eestlastega; tellima ka Eesti Elu ja tegema lehele kaastööd. „Kui meie seda ei tee ise, kes siis? Kui mitte praegu, millal siis?“ küsis kõneleja.
Ta tänas põlvkonda, kes rajas siin tee, millel järeltulev põlvkond edasi astub, öeldes: „Teie olite need, kes ohverdasite lugematuid tunde meie ühiskonna heaks ja panite paika siinse eesti ühiskonna nurgakivid.“
Teadustaja Karen Must luges ette Toronto, Kitcheneri ja St Catharines’i eesti seltside ning koguduse tervitused.
Seltsi selleaastaseks stipendiaadiks oli Robert Mati Koger.
Pianist Kara-Lis Coverdale võlus kuulajaid oma briljantse esinemisega.
Aktuse lõppsõnna oli HES-i esimehelt Merike Kogerilt, kes tänas aktuse korraldajaid, esinejaid ja külalisi.
Järgnes H.E.S.-i daamide poolt valmistatud maitsev lõunasöök. Oli hästi korraldatud ja meeldejääv üritus.
Laulab Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor.