Ligi 60 aastat oleme tähistanud Eesti Vabariigi aastapäeva, iseolemise võitluse algust, võõrsil. Sellel aastapäeval julgen küsida siinsete eestlaste lähtekohast, kuhu me läheme, mida soovime saavutada? Ühesõnaga, milles on meie, siinsete eestlaste kui rahvuse missioon ja olemasolu õigustus?
Totalitaarsuse eest põgenejatena oli meie vanematel ja vanavanematel kerge püstitada ühiseid eesmärke ja isegi kesiste ressurssidega leida vahendeid nende eesmärkide saavutamiseks. Polnud vaja võita kaaseestlaste hingi ja südameid. Vaadati üksteisele silma ja öeldi: me teeme selle ära.
Nii peeti välisvõitlust Eesti vabastamise sihiga. Asutati loendamatuid eesti kogudusi ja organisatsioone ning loodi sellega seonduv infrastruktuur, et säilitada elujõulist eestlust ja võitlusvaimu Eesti iseseisvuse eesmärgiga. See siht andis meile ühtekuuluvustunnet. Siis ühendas meid kõiki üks mõtteviis, mis kestis ligi 50 aastat.
Need väärtused, millel oli kaalu ühel ajahetkel, võivad nüüdseks olla unustatud. Parimate vahendite leidmine ei ole kerge, aga meie organisatsioonide edumeelsed algatused aitavad uuendada püsivaid väärtusi. See hoiab kaugemaid eesmärke fookuses. Heaks näiteks on siin koolikoori eelseisev reis Eestisse. Sellele lisandub mullune Seedrioru laulupidu, Hiigelbasaari heategevuslikud pingutusesd, Ühispanga juubeli rahvapidu, täienduskoolide hoogne tuluõhtu jt. Organiseerijatel ja samuti osalejatel on küllaltki tegutsemapanevat jõudu.
Need organiseerijad tajuvad, et oleme võõrsil võitluses oma eksistentsi eest, võitluses tuleviku eesmärkide ja nende realiseerimise eest. Oleme sunnitud leidma neid vahendeid, mis aitavad kaasa homse eestluse jäädvustamisele meie asukohamaades. See missioon ei ole kergem kui eesti põgenike siht 60 aasta eest. Seda asub teostama noorem põlvkond. Nendele kuulub tänapäeval meie vaimne ja moraalne usaldus.
Sellel vabariigi aastapäeval ühendagu meid võitlus elujõu kahanemise vastu, eestlasteks jäämise eest.
Laas Leivat
Aupeakonsul
Vabariigi aastapäevaks 2004
Arvamus
TRENDING
