Siiski väidavad eestlased ise nii kodumaal kui võõrsil, et märksa raskem on näidata üles suurt küpsust poliitilise arengu osas. Loomulikult tuuakse ette valitsuse ministrite väljavahetamised, otsustavuse puudumine, kas minna Moskva kutsel 9. mail sinna pidutsema; Tartu rahu hülgamist uue piirilepingu allakirjutamisega jne.
Kui jälgime Euroopa, ja ka Kanada poliitilist maastikku, siis ministrite vahetumine enne üldvalimiste tähtaega on normaalne, eriti koalitsiooni olukorras.
Mõlemad, nii piirileping kui ka 9.mai põhjustavad Eestile küllaltki ajaloolist ängistust. Venemaa üritab piirilepet siduda Eestile vastuvõetamatute poliitiliste nõudmistega. Kremli poolt väljapakutud poliitiline deklaratsioon tähendaks okupatsiooni legaliseerimist. Oleks sisepoliitiliselt tervendav, kui Eesti, tuginedes ainult oma rahvuslikele huvidele sõltumata Moskva või teistest alandavatest survetest, ise langetab oma otsuse 9. mai tähistamise suhtes. Siinjuures meenutagem, et Venemaa vaatevinklist N. Liit ei okupeerinud, vaid „vabastas” Balti riigid.
Venemaaga suheldes ei tohi kunagi unustada, et selle riigi juhtide unistustes elab endiselt nägemus oma maast kui suurriigist. Viimastel kuudel oleme näinud Vene välispoliitika jõulist aktiviseerumist. Moskva on sihikindlalt sekkunud Abhaasia, Gruusia ja Ukraina presidendivalimistesse ning toetanud separatistlikke liikumisi viimases kahes.
Sel, 87. Eesti Vabariigi aastapäeval meenutame, et meie kodumaa põhiprobleem jääb samaks, mis ta on olnud sajandeid — meie idanaaber ja ta suurvõimu poliitika. Võime olla kindlad, et Venemaa jätkab käesoleval aastal kampaaniat näitamaks maailmale, kui viletsalt Eesti, Läti ja Leedu oma iseseisvusega toime tulevad. Nõukogudeaegne agressiivsus võtab värskeid tuure üles.
Laas Leivat
Torontos