Hiljuti saadeti piduliku kaitseväelise matusetseremooniaga viimsele teekonnale viimane Vabadussõja veteran, 104-aastane Ants Ilus.
Eesti Vabariik oli silmapaistvalt esindatud vana veterani ärasaatmisel. Järelehüüdeid ütlesid Eesti Vabariigi peaminister ning kaitseväe juhataja, kes mh tõdes: „Vabadussõja vaim ei ole surnud.“ Kaitseväe peakaplan osales matusetalitusel.
Kaitseväe juhataja sõnadega kinnitati taas, et Eesti Vabariigi kõrgeimat austust pälvivad eestlased, kes noore riigi kutsel relva haarasid ja iseseisvust kaitsma tõttasid.
Umbes samal ajal, kui toimus Eesti vabaduse eest seisja ärasaatmine, avalikustati riiklike autasude kavaleride loetelu. 1980. aastal Mäetaguse katlamaja korstna otsast sinimustvalge lipu maha rebinud mees oli presidendi Valgetähe teenetemärgi saajate nimekirjas.
Valgetähe ordeni kavaleriks oli nimetatud oli ka vabadusvõitleja ja endine kauaaegne poliitvang Enn Tarto, kes kaalub aumärgist loobumist, kuna tema hinnangul on „väga suur osa ordenisaajatest endised kommunistid”. Tarto rõhutas: „…mind panid kinni need kommunistid, kes on praegu võimul.” On tähele pandud, et „iseseisvuse taastamise ja kindlustamise eest” antakse ordeneid mõnedele nendest, keda rahvas mäletab pigem viimase vastu võitlejatena. Aga halvad mälestused kaovad kiiremini kui head.
Teenetemärkide ja ordenite üleandmised ning kaitseväe auastmete ülendamised toimuvad alati vabariigi aastapäeva tähistamise raames. Vastavad pühalikud aktused sünnitavad rahva seas meeleühtsust ja rahvuslikku järjepidevust. Meie vabariigi teke jääb üha kaugemasse minevikku ning halastamatult hõrenevad nende read, kes ise kogesid meie iseseisvuse algaastate sünnivalusid. Aga 24. veebruaril, meie riigi tähtsaimail pidupäeval, vannuvad kõik — nii endine Nõukogude okupatsioonivõimu käsilane kui anti-sovetlik vabadusvõitleja — truudust isamaale, iseseisvusele, vabadusele ja eestlusele. Ajaloomälu on kummaliselt valiv, mistõttu on kõik sel päeval enese arvates Eesti väärikad patrioodid.
Üks kodumaa teoloog mainis mullu: „Eestlasele on eestlus otsekui kostüüm, mis kapis ripub. Tahab, paneb selga, tahab, jätab rippuma. Olenevalt olukorrast.” Karm hinnang.
Vabariigi aastapäevade puhul tulevad suhu sõnad nagu sinimustvalge, aatelisus, isamaa, põlvkondade ühtekuuluvus. Vabariigi aastapäev on kahtlemata rahvuslikkuse tunde emotsionaalseim väljund. Siiski — raske on suuri sõnu kergelt pilduda ja neid silmakirjalikus käsitluses kuulda.
Vajadus vabariigi aastapäeva järele ei kao kunagi. Kaunistagem 24. veebruaril kõik oma kojad kolme kodu värviga.
Head Eesti Vabariigi 88. aastapäeva!
Laas Leivat
EV Aupeakonsul Kanadas
