Valimiste kaudu anntakse võimalus otsustada, millist jalga peaks Eesti astume järgmise nelja aasta jooksul. Eestlaste ajaloolises mälus on demokraatial oma kindel tähendus. Demokraatia on tihtipeale tülikas ja aeglaselt toimiv, kuid ta on praegu kõige paremini läbimõeldud süsteem, mida pakkuda on.
Hästi toimiv demokraatia eeldab ka valijate maksimaalne aktiivsus valimistel. Selles protsessis on iga hääl võrdne ning oluline. Hääletaja saab näidata oma poliitlist eelistust ning üldist rahulolu riigi valitsemisega.
Kodanik võib olla veendunud, et nende hääl ei lähe korda, et riigil ja selle valitsejal on ükskõik ning, et valitsus hoolib vähe rahva arvamusest. Sellega valimisõigus samastub valimiskohustusega, et oma eelistust väljendada ning oma rahulolematus teatavaks teha.
Kuigi valimata jätmine on mitmetel kodaniku protest, see ei ole siiski seisukohavõtt vaid ignorantsus, lohakus, hoolimatus.
Keda valida? Ühel pool seisab mineviku nomenklatuuri privileege igatsevat sõbrameeste ring, kes kasutab positsiooni omameeste võimu ja isiklike huvide kindlustamisel, kes kattab ebaeetlisi omakasupüüdlikke tehinguid juriidilise korrektsuse värvinguga, kes lahkelt annab populistlikke lubadusi, mis võimatu täita.
Teisel pool seisavad kanditaadid, kes asetavad eetilisi väärtusi kõrgemale kui hetkepoliitilisi vajadusi, kes leiavad, et järeleandmisi Moskva hurjutustele ja väljapressimistele ei soosi heanaaberlikke suhteid, kellel on ideaalid, mida nad suudavad realiseerida.
Olen veendunud, et meie võõrsil, kellel on antud õigus ja seega kutse osaleda valimistel, oskame nende kahel poolsusel vahet teha. Hääletada tuleb nendele, kellel on riigi arengutest, valitsuse eesmärkidest ja võimalustest selge nägemus.
Eesti Vabariigi loomise aastapäeva puhul meenutagem, et 89 aastat tagasi meie esinvanemad tajusid, et see kes tegutseb, võib võita!
Laas Leivat
E.V. aupeakonsul
