Rahvuslaste Erakonna asutamise ettepaneku tegijad märgivad oma üleskutses sedagi, et on analüüsinud Eestit ajaloo, psühholoogia ja õiguse seisukohast. Kokku moodustab analüüs "Poliitilise doktriini". Selle järgi on Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel toimunud Eesti NSV ja Eesti Vabariigi põiming.

Eesti NSV tõusis sellega 1991. aastal astme võrra kõrgemale - riigiks. Iseasi, et aja jooksul käis riiklus jälle maha, kuna iseseisva riigi päranditompu, mille ta sai, ei kasutatud kõige otstarbekamalt ning ka sisemised eeldused olid viletsad - ikkagi loodud vaid suurema venna kannupoisiks. Aastast 2003 on see moodustis nüüd jälle omas elemendis.

Eesti Vabariigiga on lugu kurvem, tema ei võitnud selles põimingus midagi. Võib isegi öelda, et sellel, mis tekkis, ei suutnud tiivad kanda piisava kõrguseni, et saaks öelda: taastati õiguspärane Eesti Vabariik. Jätkab rahvuslaste poliitiline doktriin...
Eesti Vabariigi kodanike tahe

Eesti Vabariigi kodanike tahe Eesti tuleviku suhtes on määratletud kodanike esinduskogu Eesti Kongressi poolt, millele andis legitiimsuse enamike kodanike osalus esinduskogu valimistel. Eesti Kongressi 1. istungjärk 11.–12. märtsil 1990 väljendas Eesti kodanike tahte järgmiselt:

Eesti Vabariik on taastatud hetkest, mil astub kokku Eesti Vabariigi põhiseaduslik rahvaesindus – Riigikogu. Riigikogul on õigus algatada põhiseaduse muutmist vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusega kehtestatud korrale.

Iseseisev ja sõltumatu Eesti Vabariik tuleb taastada anneksiooni tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel Eesti Vabariigi põhiseaduslikule rahvaesindusele. Eesti Vabariigi taastamine peab põhinema Eesti Vabariigi kodakondsuse järjepidevusel ning kehtival Eesti Vabariigi Põhiseadusel.

Milline on Eesti riiklik staatus?

*** De Jure

Eesti Vabariik, mis on rajatud 24. veebruaril 1918.

De jure kehtivad Eestis 16. juunini 1940 kehtinud seadused, sh 1938. aasta põhiseadus.
Samamoodi nagu okupatsiooni tingimuste tõttu eksisteerisid aastakümneid paralleelselt ühelt poolt faktiliselt Eesti NSV oma pseudoseaduste ja -institutsioonidega ning teiselt poolt juriidiliselt Eesti Vabariik oma seaduste ja institutsioonidega, kestab Eesti Vabariigi juriidiline järjepidevus ka praegu okupatsioonieelse õiguskorra, selle institutsioonide ja Eesti kodanikkonna näol edasi, ehkki faktiliselt on Eesti territooriumil segu Euroopa Liidu, Vene Föderatsiooni ning 1918. aastal ja 1991. aastal rajatud Eesti Vabariikide õiguskorrast ja kodanikkonnast.

Ühelgi institutsioonil ei ole kuni okupatsiooni ja selle tagajärgede tegeliku lõpuni volitusi muuta okupatsioonieelset seaduste baasnormi.

*** De facto

a) Kuni 20. augustini 1991
Eesti oli tervikuna Nõukogude Liidu koloniaalprovints ning oli seejuures jaotatud kahe haldusüksuse vahel: läänepoolne 94,8% oli Eesti NSV ja idapoolne 5,2% kuulus Vene NFSV rajoonidesse. Kogu Eestis kehtis N Liidu kui okupeeriva riigi jurisdiktsioon.

b) 20. august 1991 – 16. aprill 2003
Valdav osa ehk 94,8% Eesti Vabariigist oli iseseisev Eesti riik, mida haldas Eesti NSV järjepidevusmoodustis nimetusega Eesti Vabariik. Kuni juunini 1992 kehtis N Liidu põhiseadus ilma N Liidu haldusvõimuta, võimu teostas Eesti (NS)Vabariigi Ülemnõukogu, mis vastavalt 1992. aasta põhiseadusele andis volitused üle Riigikogule.
Ülejäänud 5,2% territooriumist asus Venemaa küljes ja seal kehtis endiselt okupeeriva riigi jurisdiktsioon.

c) Alates 16. aprillist 2003
94,8% Eestist on Euroopa Liidu koloniaalprovints ning alates maist 2004 kehtib ka E Liidu jurisdiktsioon; ülejäänu asub jätkuvalt Venemaa küljes.

Eesti NSV järelmoodustise teke 1990–1992

7. mail 1990 nimetas N Liidu kohalik halduskogu Eesti NSV Ülemnõukogu end ümber Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ja varustas selle valikuliselt Eesti Vabariigi sümboolikaga.

20. augustil 1991 kuulutas Ülemnõukogu XII koosseis välja Eesti Vabariigi taastamise. Sellega minetas N Liit (Venemaa) otsese jurisdiktsiooni 94,8%-le Eesti Vabariigi territooriumist. Ülemnõukogu algatas ka uue põhiseaduse väljatöötamise, tuginedes seejuures oma 7. mai 1990 otsusele, milles oli lugenud end Eesti Vabariigi seadusandlikuks võimuks.

Järjepidevuse doktriini seisukohalt väärib märkimist, et 28. juuni 1992 referendumiga kehtestatud põhiseadus jõustati Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu algatusel ning selle vastuvõtmise hetkest muutus kehtetuks okupatsioonivõimu kohaliku haldusorgani eelmine põhiseadus – Eesti NSV 1977. aasta konstitutsioon. Mitte aga de jure kehtiv 1938. aasta põhiseadus, mille muutmise algatamiseks pädev põhiseaduslik riigivõim Eestis sel hetkel puudus.

Alates oktoobrist 1992 kannab Eesti (NS)Vabariigi Ülemnõukogu uut nimetust Eesti Vabariigi Riigikogu. See institutsioon on valitud Eesti NSV seaduste ja Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu diktaadi põhjal ega ole õiguslikult korrektne jätk Eesti Vabariigi Riigikogule.

Kodanike tahe ja Ülemnõukogu tahe

E(NS)V Ülemnõukogu tegevus Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtestamisel ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi kodanike tahtega, mida väljendab Eesti Kongressi 1. istungjärk järgmiselt: Eesti Kongressi ainupädevusse kuuluvad Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused üleminekuperioodi vältel. Eesti Vabariigi kodanike tahet järgides oleks tulnud: a) jõustada Eesti 1938. aasta põhiseadus, b) valida selle alusel Riigikogu, c) alles seejärel algatada Riigikogu poolt uus põhiseadus.

1938. aasta põhiseaduse oleks saanud jõustada ja ka Riigikogu valimised algatada ainult Eesti Kongress ning sellepärast Ülemnõukogu seda ei teinudki. Ka okupatsioonivägedega seotud tingimuse osas mindi 11.–12. märtsil 1990 fikseeritud Eesti Vabariigi kodanike tahtest mööda: Riigikogu kutsuti kokku olukorras, mil enamik okupatsioonivägesid asus alles Eestis. See tegi võimalikuks 1994. aasta juulilepped Eesti ja Venemaa vahel ning põhjustas edasised probleemid riiklusega.

Nagu kinnitab ajalugu, on Eesti NSV eripäraks, et ta sobib oma korralduselt eelkõige omavalitsuseks. Nõukogude Liidu lagunedes sai Eesti NSV iseseisvaks rahvusvaheliseks subjektiks – riigiks, kuid ei osutunud elujõuliseks: poliitiline tahe pidada riiki iseseisvana sai aastaks 2003 otsa ning võimul olevad poliitilised jõud korraldasid Eesti astumise Euroopa Liitu.

Rahvuslaste Erakonna poliitika

Rahvuslaste Erakonna sihiks on rakendada Eesti Vabariigi seadusandlus de facto Eesti territooriumil ning taaskehtestada ja tänapäevastada okupatsiooni-eelne õiguskord, lülitades sellesse kehtiva õiguskorraga kooskõlas olevaid vahepeal kehtestatud õigusakte.

Rahvuslaste Erakond ühendab inimesi, kes peavad tähtsaks iseseisva Eesti aadet. Ka muudest rahvustest kodanikud on erakonna silmis võrdsed põlisrahvusest Eesti Vabariigi kodanikega. Inimõigused tagatakse kõigile Eestis õiguspäraselt elavatele või siin ajutiselt viibivatele isikutele.

Rahvuslaste Erakond on rahvuslike liikumiste ühiserakond ja poliitiline väljund ning selle liikmeskonda ei hakata kunstlikult paisutama. Need, kes ei saa või ei tohi kuuluda erakonda, kuid soovivad seda toetada, on samuti kõigisse rahvusliku liikumise tegemistesse teretulnud.

Poliitiliste päevaprobleemide tõttu järgib erakond Eesti territooriumil de facto käibivaid regulatsiooniakte – seadusi, määrusi, korraldusi jms, kui need otseselt ei kahjusta eesti rahvust, kodanikke ja Eesti omariikluse taastamist. Erakond soodustab rahumeelsete vahenditega kõigiti Eesti Vabariigi seadusliku riigikorra taastamist ja kindlustamist ning eriti toetab iseseisvuse aadet ja sellekohaseid tegusid Eesti ühiskonnas.

Parlamendis tegutseb Rahvuslaste Erakond seadusliku riigivõimu taastamiseks kogu Eesti Vabariigi maa-alal, nii nagu seda näevad ette Tartu rahuleping, Eesti Vabariigi põhiseadus ja Eesti Vabariigi kodakondsuse järjepidevuse põhimõte.

Toetades parlamendivalimistel Rahvuslaste Erakonda, annavad meie pooldajad sellega erakonnale volitused viia ellu Eesti Kongressi poolt seatud eesmärki: taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel de facto.

Võimule tulles kuulutab Rahvuslaste Erakond õiguslikult tühiseks mis tahes Eesti osa lahutamise Eesti Vabariigi maa-alast või liidendamise mõne teise riigi külge ning nõuab Venemaa valitsuselt Tartu rahulepingust kinnipidamist ning okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamist.

Eesti Vabariik on taastatud hetkest, mil astub kokku Eesti Vabariigi niisugune rahvaesindus, millel on õigus algatada põhiseaduse muutmist vastavalt Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusega kehtestatud korrale.

Arvamus | Juhtkiri Juhtkiri

Märkmed: