Austatavad soomepoisid,
head sõbrad!

Erinevalt paljudest üritustest, kus Eesti Vabariigi president osaleb eeskätt oma ametiülesannete tõttu, olen ma täna siin vaid põhjusel, et ma tõesti tahan siin olla ja siin rääkida. Ma olen aastaid, õigemini aastakümneid tahtnud teha midagi, mis tooks esile soomepoiste panuse.

Seetõttu on mul on eriti hea meel, et saan Eesti riigipeana öelda seda, mida ma praegu ütlen. Aitäh teile!

Mul on väga kahju, et nii paljusid nende seast, kellele tahtnuks oma tänast kõnet pidadada ja keda Eesti Vabariigi nimel tänada, nende hulgas Leks Terras, Andi Rajandi, Ott Arens – minu ja mu vanemate head sõbrad –, pole enam meie seas.

Et paljud inimesed, eriti meie nooremad kaaskodanikud ei tea soomepoistest just palju, siis lubage mul alustuseks lugeda ette mõned nimed, õigemini päris palju nimesid. See aitab mõista, millised olid need mehed, kes läksid Soomele appi.

Paul Alvre, kes lõpetas 1946. aastal Helsingi Ülikooli ja oli siis Jyväsküla Ülikooli eesti keele lektor, kelle Soome andis 1948. aastal Nõukogude Liidule välja ning kellest sai hiljem üks tunnustamaid soome-ugri keelte teadlasi;

Ivar Grünthal, arst, luuletaja ja eesti kultuuri vist avangardistlikuma ajakirja Mana asutaja ja peatoimetaja;

Ilmar Heinsoo, Eesti aukonsul Torontos;

Sven Ise, anti 1948. aastal Soome poolt välja, 1959. aastani Norilski ja Vladimiri vangilaagreis, taasiseseisvunud Eestis rajanud piirivalve juhtkonnakooli ning aidanud üles ehitada Eesti Kaitsejõudude peastaapi;

Ilmar Jaks, kirjanik

Ülo Jõgi, tuli Eestisse langevarjuga, võitles Erna, Erna I ja Erna II koosseisus, mõisteti 25+5 ja pääses laagrist alles 1971, aga Tallinnasse ei lubatud isegi siis. Hakkas Keila spordikoolis lasketreeneriks;

Uno Järvela, kes oli pärast Siberit RAM-i dirigent, Estonia teatri peakoormeister ning Tallinna Konservatooriumi professor ning mitme laulupeo üldjuht;

Otniell Jürissaar, kirjanik ja helilooja, kellest sai dirigent Mordvas asumisel pärast sunnitöölaagrit;

Ain Kaalep, luuletaja ja tõlk, ajakirja Akadeemia taasasutaja ja esimene peatoimetaja;

Raimond Kaugver, Komi vangilaagri üle elanud kirjanik;

Raimond Kolk, luuletaja ja romaani kirjanik;

Silver Koppel, lõpetas arstiteaduskonna, hiljem sai tast meditsiinikandidaat ja 1994. aastal filosoofiadoktor;

Ilo Käbin, arst ja ajaloolane;

Vello Laama, General Motorsi asepresident;

Väino Kaja, kes pärast Sverdlovski vangilaagrit läks ülkooli, sai tehnikakandidaadiks ning hiljem Põllumajandusmuuseumi direktoriks;

Paavo Loosberg, mereväelane, hiljem president Meri adjutant;

Ilmar Malin, kunstnik, ka Siberi üleelanud

Heino Mikiver, Vanemuise kujunduskunstnik, noorim Mikiveride vendadest, kelle Soome andis välja pärast põgenemist 1947. aastal;

Ilmar Mikiver, Heino vend, luuletaja, kirjanik ja Ameerika Hääle toimetaja;

Olev Mikiver, Heino ja Ilmari vend, kunstnik;

Hannes Oja, kirjanik ja ajakirjanik;

Vello Pekomäe, legendaarne ajakirjanik Rootsis, lõpetas 1980ndail aastail Eesti Gümnaasiumi, et saada kätte koolilõputunnistus, mis Soome sõja tõttu saamata jäi;

Imant Rebane, Stockholmi Balti Instituudi direktor;

Robert Rebas, kunstiteadlane;

Heino Relvik, TTÜ õppejõud;

Juhan Ross, Tartu Ülikooli füüsik ning akadeemik;

Paul Saar, kirikuõpetaja Ingerimaal ja hiljem Hageris, kellele mõisteti 25+5 pärast seda, kui Soome ta 1947ndal välja andis;

Vello Salo, teoloogiadoktor, vaimulik, Vana Testamendi ekspert ja Piibli tõlkija;

Erich Saluste, biokeemiadoktor USAs ja Rootsis;

Ilmar Sulg, arstiteaduse professor Norras;

Heino Susi, teadlane ning mitme romaani autor;

Karl Talpak, 1941. aastal Tartut vabastanud metsavendade juht, Soomepoiste vaimne juht, kes oli ka Erna üks juhte, peaministrite Uluotsa ja Tiefi sõjaline nõuandja;

Ilmar Talve, Soome juhtiv rahavuskultuuriteadlane, kes 1950ndate aastate lõpus, vastu kogu establishmenti ponnistusi, kutsuti Rootsist Soome õppejõutööle, sest ta lihtsalt oli parim;

Aleksander „Leks“ Terras, mahalastud riigisekretär Karl Terrase poeg, minu kolleeg Raadio Vaba Euroopas, kus ta üle kümne aasta juhatas RVE Eesti toimetust;

Uno Tõnnus, kes oli pikka aega Nõukogude vangilaagreis, aga kellest sellele vaatamata sai Eesti ujumiskoondise peatreener;

Evald Uustalu, ajaloolane;

Leo Valdma, TTÜ professor;

Arved Viirlaid, kirjanik, Eesti PEN-klubi juht ja laialt tõlgit romaani „Ristideta hauad“ autor.


Head sõbrad.

Äsja ette loetud soomepoiste nimed panevad meid mõtlema nende meeste saavutustele. Valdav enamus neist 3358-st soomepoisist olid noored, enamasti ühevanused, veidi nooremad kui Eesti Vabariik ise.

Kuni 1940. aastani võinuks me neid nimetada eesti rahva kõige õnnelikumateks poegadeks. Nende haridustee kulges Eesti Vabariigis, nad olid kasvanud üles iseseisvas riigis. Nende haridus oli ilmselt parem, kui ühelgi eesti põlvkonnal enne või ka pärast neid.

Kui vaadata, mida õnnestus saavutada neil, kes sõjas ellu jäid ja Läände pääsesid, siis võiksime soomepoisse nimetada lausa imeliseks põlvkonnaks.

Paraku ei pääsenud enamus neist Läände. Eestisse jäänute või välja antute saatus oli karm. Suur osa sõjast elusalt pääsenud soomepoisse saadeti Siberi vangilaagreisse. Lisaks neile vähemalt 336-le sõjas hukkunud mehele, tapeti või suri vangilaagrites Eestisse naasnutest veel vähemalt 162 soomepoissi.

Vangilaagrist naasnuna õnnestus osadel neist saavutada ka silmapaistvat edu. Aga paljud kaotasid tervise, paljudel ei lastud end teostada. Mõelgem, millised võinuks olla Eestisse jäänud soomepoiste saavutused, kui nemadki saanuks vabalt oma talenti realiseerida.

Mõelgem täna sellelegi, et alles praegu, 2007. aastal on gümnaasiumi lõpetamas eesti noored, kel pea samasugused eelised ja eeldused, nagu noil soomepoistel 65 aastat tagasi: sündida, üles kasvada ja haridust omada demokraatlikus ja iseseisvas Eestis.

Head sõbrad!

Me oleme harjunud, et riigid ja poliitikud seletavad oma praeguseid julgeoleku ja välispoliitilisi suundumusi ja lähenemisi apelleerides oma riigi ja rahva ajaloolistele kogemustele. Nii ongi Eestil Teisest Maailmasõjast ja Nõukogude Liidust ühesugune kogemus ja Soomel teistsugune. Ning erinevusi meie kahe riigi vahel seletatakse just noist 65 aastat vanadest kogemustest lähtudes.

Soomlased tavatsevad öelda, et nad jäeti Teises maailmasõjas üksi. Et appi ei tulnud need, kellesse nad uskusid.

Tõsi, riigid appi ei tulnud või ei jõudnud seda teha. Aga kuidas jääb vabatahtlikega? Kuidas jääb 3358 eesti sõduri isikliku valiku ja panusega? Kas ka eestlased jätsid Soome üksi? 3358 eesti meest on rohkem, kui Eestil on praegu elukutselisi sõjaväelasi. Ma paluksin nende meeste panuse ja saatusega arvestada.

Head sõbrad!

Rääkides täna just Eesti sõjameestest, soomepoistest, siis peatugem lühidalt ka sel kogemusel, mille Eesti riigile jättis Teine maailmasõda; ning kuidas see kogemus meid tänini mõjutab. Kuidas see mõjutab Eesti ja eestlaste vaadet välispoliitikale ja julgeolekule.

Eeskätt puudutab see usku liitlassuhetesse. Ka eestlased saavad öelda, et meid jäeti üksi. Jäeti üksi koguni pooleks sajandiks; ning et veel 1991. aastal polnud puudust neist, kes pidasid Eesti püüdlusi iseseisvuse taastamisel ohuks oma rahvuslikele huvidele.

Aga ma siiski julgen väita, et eestlased usuvad sügavalt ja siiralt just liitlassuhetesse. Me usume arusaama, et kui meie läheme teistele vajadusel appi, tulevad ka nemad meile appi siis, kui meil peaks vaja minema nende abi.

See on NATO viienda artikli põhituum. Me usume sellesse, ja näitame oma usku näiteks osaledes vägagi rasketel ja ohtlikel rahuvalvemissioonidel Afganistanis ja Iraagis, aga ka Bosnias ja Kosovos. Nii NATO egiidi all, aga ka teiste riikidevaheliste kokkulepete alusel.

Usaldusele, kokkulepetele, solidaarsusele ja tahtele tuginebki tänane NATO. See muudabki ühiskaitset kinnitava 5. artikli usutavaks. Et kedagi ei jäeta hädas üksi.

Me usume kohustusse oma sõpru aidata. Täpselt nii nagu meie isad, onud ja vanaisad uskusid, kui nad läksid sõdima Soome vabaduse eest.

Lepingulist liitlassuhet ei olnud, aga eestlased uskusid oma sõprade vabadusse.

Ma tahan siin veelkord tänada soomepoisse. Te tegite õiget asja, te ohverdasite end õige asja nimel. Täna me täname teid mitte ainult sõnadega, aga ka teadmisega, et just teie lõite iseseisvuse taastanud Eesti riigi arusaama kohustustest ja liitlassuhte olemusest.

Tänan.

Märkmed: