EIK leidis, et Eesti riik rikkus Vene sõjaväepensionäri Nikolai Mikolenko kinnipidamisega Harku väljasaatmiskeskuses nelja aasta vältel tema õigust isikuvabadusele ning määras Eestile 2000 euro suuruse trahvi, pluss kohtukulude katmise nõude. Kõrge kohtu arvates on Mikolenkole tekitatud moraalset kahju (vt. uudis teisal).
Mikolenko advokaat, Venemaa kaasmaalaste õigusabikeskuse „Moskva-Venemaalased“ direktor ja Nõukogude armee endine sõjaväelane Boriss Joffe teatas sellest kuu aega hiljem, 8. oktoobril toimunud pressikonverentsil, öeldes: „Kohus leidis, et rikuti Euroopa Inimõiguste konventsiooni 5. artikli 1. punkti, mis käsitleb õigust vabadusele ja isiklikule puutumatusele.“ Advokaadi sõnul valmistub EIK menetlusse võtma nüüd ka Mikolenko abikaasa hagi Eestist väljasaatmise pärast, samuti mehe enda hagi ligi 2-nädalase aresti osas seoses tema keeldumisega lahkuda Eestist. Mikolenko soovib inimõiguste kohtus vaidlustada ka Eesti riigi poolt talle esitatud 250.000 krooni suuruse nõude tema väljasaatmiskeskuses viibimise kulude eest. Mikolenko kiuslik vägikaikavedu Eesti riigiga sellega veel ei piirdu. Lisaks nõuab ta inimõiguste rikkumises süüdi olevate isikute karistamist.
EIK, see kinniseotud silmadega õigusjumalanna, lähtus oma otsuse langetamisel Eesti-Vene lepingust, mis tagab Vene sõjaväepensionäridele Eestis sotsiaalsed garantiid. (Jutt on presidentide Boriss Jeltsini ja Lennart Meri poolt 1994. a. juulis alla kirjutatud „Vene vägede lahkumise ja Vene sõjaväepensionäride sotsiaalsete garantiide tagamise leppest“). Kuid miks siis Mikolenko väljasaatmiskeskusesse üldse paigutati?
Selgub, et 10 aastat tagasi said Mikolenkod USA-lt vastava abiprogrammi raames raha elamispinna ostmiseks Venemaal ning kohustusid vastutasuks Eestist lahkuma. Nad hankisid endale selle raha eest Venemaal küll korteri, kuid keeldusid Eestist lahkumast. Isegi EIK leidis, et Nikolai Mikolenko, osaledes vabatahtlikult USA abiprogrammis ning saades selle raames korteri Venemaal ja olles teadlik, et peab seejärel vabastama elamispinna Eestis, loobus ise ühemõtteliselt oma õigusest jääda Eestisse. EIK-i hinnangul oli kaebaja paigutamine väljasaatmiskeskusesse küll seaduslik, kuid Mikolenko kinnipidamist nii pika perioodi vältel ei peetud õigustatuks. Kohus kinnitas samas tõsiasja, et igal riigil endal on õigus otsustada selle üle, kes võib viibida või elada tema territooriumil. Sellest tõdemusest lähtudes võib siis Eesti võimude otsust pidada ju igati adekvaatseks – mida muud teha tõrksate lahkujatega, kui paigutada nad vastavasse keskusesse!?
Mikolenko Vene pass on nüüdseks aegunud. Ilma selleta teda muidugi kodumaal vastu ei võeta. Reisidokumendi saamiseks peaks ta täitma oma Vene saatkonnale ankeedi, kuid Mikolenko keeldub kategooriliselt sedagi tegemast, väites, et ka sellega rikutakse tema inimõigusi.
EIK otsuse täitmist hakkab nüüd jälgima Euroopa Nõukogu ministrite komitee ning otsuse mittetäitmisel ähvardavad Eestit karmid sanktsioonid. Samas on osa Mikolenkot puudutavaid materjale kuulutatud konfidentsiaalseteks ning EIK ei luba neid avaldada. Miks, mida ja kelle huvides tahetakse siin varjata?
Ja vägikaikaveol ei paista lõppu tulevatki…