Riigikogus käib sel nädalal Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF) ühinemise otsustamine. See udupeene nimega fond tehti valmis küll ammu enne Eesti euroalaga ühinemist, aga nüüd oodatakse ka meilt oma osa. Kõuepilv, mille all Eesti rahvaesindajad ja seadusetundjad tegutsevad, paistab tume ja etteaimamatu. Eestist võib sel nädalal saada riik, kes tagab hädas olevatele Euroopa maadele antavaid laene, ja kui nemad laene tagasi ei maksa, peame seda tegema meie koos teiste euroala liikmesmaadega.
Kui Eesti ühineb EFSF-iga, milles poliitikute tarmukus ei anna põhjust kahelda, siis esialgse, 440 miljardi euro suuruse plaani järgi kohustume tagama fondi võlakirju ja laene summas, mis koos intressidega kasvab 2,5 miljardi euroni. Juba see on summa, mis moodustab kümnendiku Eesti aastasest sisemajanduse kogutoodangust. Kui aga peaks käivituma fondi suuruse viiekordistamise stsenaarium, siis peaks Eesti tagama juba ligi 13 miljardi euro suuruse summa. Ehk nagu leht eile kirjutas, on meie panus kreeklase elustandardi säilitamiseks 38% eelarvest. Palju õnne meile!
EFSF-iga ühinemise kohustust Eestil juriidiliselt võttes ei ole, aga samal ajal oleks loogiline, et eranditult kõik euroala liikmed osalevad organisatsioonis, mille eesmärk on euroala stabiilsuse tagamine. Keegi ei arvesta aga meie erinevaid kaalukategooriaid. Eesti, kogu Euroopa imelaps, kes püüdlikult teeb kõik ja rohkemgi veel, et suuremate õdede-vendade heakskiitu pälvida, ühineb selle fondiga kohe kindlasti. Eiki Nestor, riigikogu rahanduskomisjoni liige (SDE) ütleb siinkohal: „Eesti peab EFSF-iga ühinema iseenda pärast: kui naabri maja põleb, lähed ka ju tuld kustutama, sest muidu võib põlema minna ka su enda maja.“ Mis iganes.
Peaminister Ansip kohtub valijatega ja teatab, et euroala riigina peame me nüüd kreeklasi aitama. Mees kolmandast reast hõikab: „Pole hullu, saame hakkama!“ Ansip saab hoogu ja lisab: „Pea on ka Portugalil raha vaja!“ Mees kolmandast reast hüüab: „Siis töötame päevas rohkem!“ Ansip läheb õieti hoogu ja teatab, et eestlaste kohus on ka itaallasi aidata. Mees kolmadast reast hõikab jälle: „Kui vaja, töötame 20 tundi ööpäevas!“ Ansip on sellist positiivset suhtumist harva kohanud ja küsib, kus mees siis ka töötab. „Krematooriumis!“ kõlab vastus.
Lõpetuseks tsiteerin ridu ühe endast targema Nõlvaku, Rainer Nõlvaku blogist. „Kui Eestil on selgroogu, siis on meil võimalus praegu muuta Euroopa ajalugu. Küsimus pole ju 2-miljardises toetuses Kreekale, vaid lõunaeurooplaste eneseväärikuse taastamises. Kas Spartacus oleks praeguse kreeklase kombel maksudest kõrvale hiilinud? Kas antiikse Ateena vabad kodanikud oleksid paindunud oma väetite eest hoolitsemise jaoks võõrastelt raha lunima?“ Kuldaväärt tähelepanek!
Millist abi Kreeka tegelikult vajaks? Raha ei lahenda kohe kindlasti praegu nende probleeme. Ilmselt saaksime just meie rääkida Oma Lugu.
Et meil on siin raske küll, aga meie eneseväärikus ei luba oma häda teiste, väetimate kaela riputada. Ja kuidas meie siin karmil maal oleme kõige kiuste hakkama saanud.
Nii et meil on ikkagi oma sõna öelda, riigikogujatest hoolimata ja arvamata.