Ainult pool tundi…
14. juuni 1941. Tuhandetele eestlastele oli see õuduste öö. Koputus uksele tähendas metsiku massiürituse läbiviimist, mille ainukeseks teateks rahulikule tööväsimusest väljamagajale oli lühike kiri tekstiga: „Teid viiakse Nõukogude Liidu siserajoonidesse. Asjade pakkimiseks anname aega pool tundi.“ Ja too kirigi oli võõras keeles kirjutatud.
Meie mälestustes ei kustu see suvine koletu paaripäevane massiüritus ealeski. 1949. aasta märtsiküüditamine oli juba nõukogude okupatsioonivõimude repressiivpoliitika kordus, mis viis Eestimaa kodudest minema üle 10.000 inimese enam kui too ärev juunikuine haarang. Mõrtsukate kätetöö jättis aga sügava haava meie rahva hinge ning purustas tuhanded eesti pered ja kodud. Meie rahvast oli tabanud taas unustamatu ülekohus. 10.000 inimest on Eesti riigi elanikke arvu arvestades suur hulk. Võiks lisada, et selsamal juuniööl võeti ajaloo andmete põhjal Lätis kinni ja viidi Venemaale 35.000 ja Leedus umbes 30.000 inimest.
Sirelid õitsesid. Ööbikud laulsid. Oli Eestimaa valgete ööde aeg. Kuid töötegijate lühikest suveöö-und oli tulnud segama saatanlik terror, mis ei tundnud halastust isegi mitte pisemate eetikanormide suhtes, rääkimata inimlikkusest. Üldiselt me teame hukkunute ja kadunute nimesid, sest iga OMA otsis OMA. 2819 naistest-lastest eraldatud perekonnapead viidi Sverdlovski oblasti surmalaagreisse. Hukatute hulgas oli ka 12 eesti ema (nende hulgas ka Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi lesk).
Juuniküüditamine viis kümnete tuhandete inimeste eluteed väga keerulistesse olukordadesse. Kaalul oli nii isiklik kui ka omaste elu. Ja seda tuli kaitsta nagu kodumaadki.
Inimeste eluteed kulgesid nii erilaadselt, et alles aastakümnete möödudes võime vaadata tagasi üksikasjalikumalt ja öelda, mis siis ikka juhtus. Selge on see, et igal traagikal on omad kindlad põhjused. Meie jaoks murdis ja muutis meie eluteed elajalik võõras vägivallavõim.
Teise maailmasõja lõpul põgenes üle 70.000 inimese Eestist läände ja mujale. Selge on see, et olukord kodumaal oli 1944.a. sügiseks juba selleks piisavalt ebastabiilne. Tuli riskida, et terrori julm käsi ei saaks taas korrata 14. juuni õuduste ööd nii suure haardega. Inimkaotused ja traagika on väikeriigis eriliselt valusalt tunnetatavad. Samas sai laias maailmas kaasa aidata kodumaa vabanemisele punasest ikkest hoopis paremate tingimustega. Järgnevad aastakümned on seda igati kinnitanud.
Seetõttu ei tohi me ealeski unustada seda juuniööd ega pooletunniseid haaranguid, millele järgnesid heal juhul vaevalised aastakümned vangistuses. Õpetagem ja teadvustagem ka oma lastele ja lastelastele 1941.a. juunikuu traagilist ajalugu.
Riiklikuks Leinapäevaks 2002 TOIVO OK
Vägivallaga viidud teadmatusse
Arvamus
TRENDING
