Juubilar ja lavastaja Endla Komi
Endla Komi on suutnud eesti teatrit elavana hoida ja tuleb imetleda tema pühendatust, visadust ja indu, et ta ikka ja uuesti on teatritöö juurde pöördunud pärast talvepuhkust soojema päikese all või siis vastupidi, olles siin loovaks tööks jõudu saanud. Oleme kuulnud sõnu viimaseks jäävast lavatükist, aga seni pole ükski tema tükk viimaseks jäänud, inimese loov töötahe on elastne ja laseb tingida. Endla Komit võiks nimetada Toronto eesti teatri emaks, kes mitu aastakümmet on siin väliseesti kultuuri viljelenud. See koht siinses kultuurielus vajaks detailsemat vaatlust, kuhu peaks lisama ka tema kirjutatud lavateoste loetelu.
Seekordne Hugo Raudsepa näidend andis igaühele küllalt tööd ja nii oli lavastuse kõrval ka lavakujundus ja riietus Endla Komi teha, kõik igati läbimõeldud ja tuntud selleaegse eesti ühiskonna elust ning inimesist.
Hugo Raudsepp kirjutas „Vaheliku vapustused" 1943.a. ja toodi lavale Tallinna Draamateatris. Kirjaniku lopsakas, rahvapärane keel oli haarav ning rohke situatsioonikoomika tegi tema tükid meelislavastusiks, kus osavalt karakteriseeriti ühiskonna võimumeeste, rahvajuhtide vahekorda rahvaga, lahates nende kõlblusnorme, religioosseid ja patriootlikke aspekte, neile allegoorilist ja satiirilist keskkonda andes. Sellises zhanris on kirjutatud ka sõjaaegne „Vaheliku vapustused", millise „mõistujutu“ rahvas peagi avas ja komöödia sai rahvuslikuks protestiväljendiks — Eestit nähti vaese popsnikuna kahe peremehe vahel, kes oma mõtteid ja ideid talle peale surusid. Alles komöödia lõpul tõdeb popsnik vabaduse tähtsust. Komöödia etendused keelustati.
Piibli tundmine on Raudsepal üldse elav, mida ta oma näidendeis on kasutanud; nagu „Vedelvorstis“, nii ka „Vaheliku vapustustes" on pühamees, kes oma usutunnet talle alluvaile perekonnaliikmeile peale surub, kuhu tema arvates kuulub ka popsnik. Teine naaber on vastandlik, kes koraalide asemel laulab lorilaule ja sunnib ka popsnikku seda tegema. Popsikoht pole kindel, kord on see ühe, siis jälle teise omaduses, mis nõuab popsnikult äärmist valvsust.
Siidiparra talu peremehena lõi nauditava kuju Tammi Ruutopõld, keda oleme näinud esinemas ka Seedrioru suvelaval. See peremees nõudis popsilt ja tema tütardelt kuulekust. Veendumusega usus, suutis ta oma äärmusliku suhtumise ja nõude teiste vastu kaotada, kui ilmnes teesklus ja omahuvid vagaduse sildi all. Selleaegne vöörmündrite seisus on tänaseks oma tähenduse kaotanud, kuid sajandi algul hinnati teda kirikumehena. Lesena peatus ta pilk popsi tütrel Eeval, ja jäi esialgu ootama Jumala selgitust selle huvi vastu. Vana mehe armuhüüd põhjustab koomikat, kuna usuline teesklus selle juures on tühjalt kumisev ja sisutu.
Vastaspoolel piilus Purika talu peremees Ants popsi nooremat tütart. Laas Leivat oli juba oma olemusega ehtne jõukas talumees, kelle väljendusis ilmnes peremehelikkust. Eesti popsikohtade olukorra ebakindlus lõppes alles iseseisvuse ajal, mil need talukohast ametlikult eraldati. Näidendi ajal oli veel tsaariaeg ja popsidel sellist kaitset ei olnud. Mõlemad naabrid pidasid popsikohta oma maa juurde kuuluvaks, mis tingis kohtuprotsesse. Purika Ants oli vanapoiss, kes elas kokku Tilde, tööperenaisega, kes südilt valvas, et keegi seda kohta ei võta ja tema perenaiseks saamise võimalust ei tühista. Ester Mandra andis veenvalt ootava, petlikes unelmais viibija kuju. Aga kui peremehe silm märkas nende kaevust vett võtvat nooremat, siis kartis sellest ohtu.
Nende kahe tugeva peremehe vahel elas Vaheliku pops Rein Raasuke, kes oli Immanuelile allumas alandlikkuse perioodil, aga Purika Ants käis ähvardamas oma kolme advokaadiga ja kohtuprotsessiga, mis tegi ebakindlaks. Siegfried Preem kujundas seda osa imetletava oskusega, olles valmis igaks vajalikuks valvelolekuks ja muutuseks.
Popsil olid siiski omad trumbid, ta kaks tütart, kellest vanem pidi enne mehele saama. Selleks tekkiski võimalus — popsi juures käis kaevu tegemas Toomaspärki nimeline mees, kes oli kiindunud Eevasse. Piret Komi esitatud tasakaalukas noore naise kuju oli ta sidunud. Nooremale tütrele Madlile, kelle osa mängis Leiki Veskimets ja kellele Purika Ants oli silma visanud, näis sobivat Immanueli poeg Sakarias, veidi boheemliku olemusega noormees. Eestis juhtus sageli, et usklikus perekonnas ei saanud isale järgijat. Sakarias liikus lõõtspilliga ringi ega muretsenud võõrasema saamise üle, kui isa imetles Eeva käte soojust. Madli oli ansambli elurõõmsaim liige ja ta toredat vallatlevat näitlemisoskust võiks tulevikus veelgi siinses teatris rakendada.
Lavastus oli ühtne, ansamblitöö vägagi tihe, millest ilmnes tõsiselt tehtud töö suurus. Lavastaja ütles hiljem, et see oli võtnud suure osa suvest ning sügisest ja olnud päris väsitav. Aga nii ongi tegijatega, et nad väsivad, andmaks enesest kõike seda, mis lavalaudadel on elama pandud.
Lavastuse lõpus kogunesid osalised lavale, kus neile jagati lilli, samuti lavastajale Endla Komile. Veel popsiriietuses olev Siegfried Preem tänas lavastajat ja ütles, et Endla Komi oli juba nelja-aastaselt tutvunud teatritööga ja hiljem kogu elu end teatrile pühendanud, mille eest tänuks lillekimp.
