See pealkiri ei ütle mitte midagi. Kui aga lisada, et Hugo Raudsepa sellenimeline lavatükk näeb Eesti Rahvusteatri lavastusel rambivalgust Eesti Maja laval 14. novembril, siis võib juhtuda, et kaks saalitäit publikut teavad täpselt, mis oli see “Vaheliku vapustused”.
Arvukaid aastaid on möödunud sellest, kui viimati nautisime meie populaarseima näitekirjaniku, Hugo Raudsepa, lavaloomingut. On vist küll viimane aeg seda puudujääki parandada.
“Vaheliku vapustused” on raudsepalikult mahlaka tekstiga situatsioonikomöödia 5 vaatuses. Kahe suurtalu, Siidiparra ja Purika, piirimail asuva Vaheliku popsikoha on kohtukull määranud kord ühe, kord teise suurtalu valdusse. Asi polekski nii hull, kui mõlemad peremehed enamvähem tavainimese plaani oleksid. Aga võta näpust. Üks peremees on usujünger, kes sama elulaadi ka oma popsilt nõuab, teine aga on joomakaru, kes popsis otsib kõrtsikaaslast. Ja nii see vaene pops, Rein Raasuke, peab end “perra” seadma ühe või teise peremehe järgi, nii nagu kohtukull on määranud.
“Mis see selgroog aitab, kui sind ära süüakse kõige rootsuga,” lausub vaene Rein enda kaitseks, “Ega ma oma nahka kiitlemiseks pea, vaid et see on mulle kallis. Nahk on kehva mehe ainus vara.” Momendil valitseva kliima kohaselt püüab Rein oma karvu seada, et nahk nende all terveks jääks, aga vahel veab viltu, täitsa viltu. “Kaht isandat ei saa teenida,” vähemalt mitte samal ajal, selgub näidendi lõpuvaatuses. “Välja kõik Raasukesed Vaheliku rohtaiast!”langevad rasked sõnad Imanueli suust. “Kes ma olen, kus ma olen, mis must saab?” oigab kössivajunud Rein. Kas leidub sellele olukorrale veel lahendust – ja millist?
Näidendis on hulgaliselt teisigi pärle. Noor Toomaspärk on küll meister puurimas kaevu, kuid mitte neiu südant. Mühakas on ta, nii nagu ta kosiminegi: “Kas tuled mulle? Ütle kas tuled. Kui tuled, siis on hästi, kui ei, siis...siis sõida põrgu.”
Või Tilde, see vananev majapidaja joomakaru talus. Ükskord lõkendab armukadedusest, teinekord lööb õitsele, et vanamees lubanud aisadega läbi altari sõita, saab ükskord lõpp sellele “häbielule”.
“Vaheliku vapustused”käsitab eesti maaelu möödunud sajandi alguses, seega sadakond aastat tagasi, kuid probleemid ja filosoofiline elule lähenemine on täiesti tänapäevane. Raudsepp on ju kõik oma lavateosed kirjutanud elulähedaselt ja igasse aega sobivalt. Midagi ei jää vaatajale võõraks või arusaamatuks. Erakordse osavusega loob ta põnevaid, lausa lahendamatuina näivaid situatsioone, andekaid dialooge ja värviküllaseid karaktereid. Kõike seda leiame “Vaheliku vapustustes”, kus pinge asub tõusuteel algusest peale ning lõpplahendus saabub viimasel leheküljel.
Kes mängivad? Sellele küsimusele võin uhkustades vastata, et kõik osalejad on meie ühiskonnas tuntud ja hinnatud tegelased, nii teatrilaval, kui ka tagelikus elus. Naisosalisi on kolm: Piret Komi, Ester Mandra ja Leiki Veskimets. Meesosalisi on viis: Laas Leivat, Siegfried Preem, Tammi Ruutopõld, Vaado Sarapuu ja Enno Õunapuu. Lavastajaks on, nagu võite isegi arvata, Endla Komi. Võiksin neid kõiki juba praegu kiitma hakata, aga jätan selle töö siiski hilisema arvustaja teha, siis kui teie aplauski on neile juba kiitust ja tänu avaldanud.
Etendused toimuvad samal päeval, 14.novembril, pärastlõunane (tõenäoselt) algusega kell 13.30 ja õhtune algusega kell 19.00. Kõik toolid on nummerdatud ning tagumised read veidi odavamad kui eespool.
“VAHELIKU VAPUSTUSED”
Kultuur
TRENDING
