22. veebruaril Toronto Vana-Andrese kirikus toimuva Eesti Vabariigi 86. aastapäeva kontsert-aktuse peakõnelejaks on kutsutud Eesti ekspeaminister, tunnustatud poliitik ja autor Andres Tarand.
Toimetus pöördus hr. Tarandi poole mõne küsimusega, millele ta lahkelt soostus vastama.
Rääkige pisut oma tööst Riigikogus. Millised on olnud teie kui poliitiku kõrghetked Eesti parlamendis ja tipp-poliitikuna tegutsedes?
Teravamad elamused on algusajast (Laulev revolutsioon, viimane ülemnõukogu), kui kõik veel lahtine oli. Üks meeldjäänuim päev oli näiteks 15. mai 1990, kui interrinne Toompead ründas ja siis eestlased nad laiali kamandasid. Ka jaanuaris 1991 toimunud Läänemere konverents, mis oli plaanitud Kalevi Sorsa presidendikampaania alustuseks, kuid kus Moskva valmistas läbinähtavalt ette Leedu, Läti ja Eesti ründamist. Korraldasin väikeste trikkidega end seal kõnelema vene kavadest ja rikkusime küll Sorsa plaanid ära, kuid saime teiste baltlastega koos maailmale vahetult asja selgeks teha. Olin siis mitu aastat sidemees Põhjamaade Nõukoguga ja saime Eesti seal lõpuks „kaardile kanda“. Riigikogus olen töötanud keskkonna, kultuuri, välis- ja põhiseaduse komisjonides. Ministri amet tundus tegusam.
Kuidas näete praegusel hetkel Eesti Vabariigi olukorda? Kas riik on tõesti hukkumas, nagu väidab Jaan Kaplinski? Kas parempoolsed erakonnad tõesti ei hooli Eesti saatusest?
Ei huku see riik midagi, aga kummalisi aegaviitvaid takistusi kerkib teele. Praegu põeme partokraatia häda, kus erakondade enamik näib uskuvat, et nende kambake ongi kogu riik. Althõlma kasutatakse palju ka demokraatiale täiesti lubamatuid võtteid inimeste hirmutamiseks. Kodanikkond pole veel päris kujunenud. Kõigis kuues Riigikogu erakonnas on väga võimekaid inimesi, kuid mitte nii palju, et üksi valitsus välja panna — ikka on mõni nõrguke ka hulgas. Aga teame ju, et erakondadeta oleks hullem ja tervel organismil on ikka mõlemad pooled, parem ja vasak. Meie häda on siin see, et sõja eelset ei mäletata ning kiputakse nõukogulikku elu vasakpoolseks pidama. Sellest ka suur tung paremale kohe alguses.
Kuidas suhtute presidendi otsevalimise ideesse?
Kas Eesti kodanikud on küllalt küpsed ja usaldusväärsed endale presidenti valima?
Teises punktis antud vastus on natukene juba ka presidendi otsevalimiste kohta. Presidendi mõte on ju olla ühtsuse sümbol, aga parteid üritavad teda näidata kui „meie“ (st. mõne erakonna oma). Kui erakonnad selles küsimuses meelt parandaksid, võiksime lasta otse valida küll, samas võib-olla presidendi funktsioone Põhiseaduses täpsemaks kirjutades. Usun, et tark oleks lasta parlamendi kahel järjestikusel koosseisul seda teha ja mitte populistlikult forsseerida.
Milliste lootuste (või kartustega) suhtute Eesti ühinemisse ELi ja NATOga?
EL ja NATO olid pikka aega põhieesmärgid ja nüüd on rohkem enda teha, kuidas meid neis koheldakse. Palju taandub ju ELi ja Venemaa suhetele, kus meie jaoks ohud ei puudu, kuid teistega koos on meil ikka hulga julgem.
Kuidas hindate Eesti ja Kanada vaheliste suhete hetkeseisu? Kui palju on nendes potentsiaali ja edasiliikumise maad?
Ma ei tea midagi suurte probleemide olemasolust Eesti ja Kanada suhetes. Eks kalapüügis võib ju tüli ette tulla, kuid siis ikka terve ELiga. Kindlasti on kasutamata koostöö võimalusi ja vaevalt need Kanada eestlaskonnaski puudu on.
Mida arvate väliseestlastest ja kuidas hindate nende rolli Eesti iseseisvuse saavutamisel? Kas välis- ja kodueestlaste vaheline lõhe (või isegi kuristik) on üldse ületatav?
Ma ei nimetaks seda kuristikuks. Inimestega suhtlemine USAs, Kanadas või Rootsis ei ole mulle toonud mingeid pettumusi, esialgu ehk organisatsioonidega kõik ei klappinud. Eks Eestist liikus välismaile ka igasugu rahvast. Aga aja vastu ei saa ei siin ega seal. Meil kodus läheb veel aega viiekümne aasta varjudest vabanemiseks ja pagulaste kolmas põlvkond pole ju enam Eestis sündinud. Ometi toimetab neid mõnisada tunnustataval tasemel ka Eestis.
Kas olete viibinud varem Torontos?
Olin Torontos ühel kliimamuutjate konverentsil novembris 1993 ja sama aasta iseseisvuspäeval Vancouveris kõnelemas.
Milline oleks Teie sõnum Toronto eestlastele?
Toronto oma Eesti organisatsioonidega on äärmiselt vajalik keskus ka uues Eesti elus. Loodan, et leiame veel mitmeid senikasutamata teid koostööks üle ookeani.
Palun rääkige pisut oma perekonnast.
Abiellusin Mari Tarandiga (Viiding) 1963. a. aprillis — see oli just enne ülikooli lõpetamist. Kaks poega, Indrek ja Kaarel on üsna agaralt Eesti asja ajanud. Neil kahe peale kokku on viis last, mulle siis lapselast. Oleme suhteliselt tihedas kontaktis, iseäranis koos suvitades.
Suur tänu ja kohtumiseni Torontos!
Andres Tarand on sündinud 11. jaanuaril 1940 Tallinnas. Ta kuulub Mõõdukate erakonda (mis alates 7. veebruarist kannab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) nime) ning kandideerib SDE nimekirjas kuuenda kandidaadina Euroopa Parlamenti.
Tallinna 2. Keskooli lõpetamise järel 1958.a. astus A. Tarand 1958.a. Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1963.a. klimatoloogina. Järgnes aspirantuur Tallinna Botaanikaaias (1965–1968). Omab geograafikandidaadi kraadi.
Andres Tarand on kuulunud Eesti Riigikogusse alates 1992. aastast. Oli EV keskkonnaminister 1992—1994 ja peaminister aastatel 1994—1995.
Töötas aastatel 1970—1990 Tallinna Botaanikaaias vaneminseneri, vanemteaduri, sektorijuhataja, teadusdirektori ja direktorina.
Oli Eesti Põhiseaduse Assamblee liige a.1991 1992; Eesti Kongressi liige 1990-1992 ja Eesti Komitee liige. On kuulunud mitmetesse seltsidesse ja nõukogudesse.
Andres Tarandit on autasustatud Riigivapi II klassi ordeniga 2001.a.; Prantsusmaa Auleegioni ordeni komandöriristiga ning Taani WWF-i autasuga Panda Award.
Valdab inglise, soome, vene ja saksa keelt.
Tema sulest on ilmunud kaks raamatut : „Cassiopeia“ (1992) ja „40 kirja lugu” (1991) ning hulgaliselt artikleid ajakirjanduses. Ta on esinenud sageli raadios ja televisioonis.
Toronto eestlastel on võimalus kuulata Andres Tarandit EV 86. aastapäeva kontsertaktusel.
Vahendame Andres Tarandi mälestusi ja mõtteid
Arvamus
TRENDING
