Galerii Vaal võttis Eesti vanima eragaleriina vastu väljakutse sellise tänuväärse ettevõtmise korraldamiseks, kus esmatähtis oli eelkõige valgustuslik tegevus ja vähetuntud autorite päevakajastamine.

Idee sellise temaatilise oksjoni korraldamiseks tekkis tegelikult 2004. a. ESTO päevade aegu Riias, Vaal galerii korraldatud väliseesti kunsti väljapanekul. Inspireerivate vestluste käigus sõlmiti kontakte, mille käigus küpseski mõte meie pagulaspärandi väärtustamisest kunstioksjoni vahendusel.

Väliseesti kunstil on olnud tähtis osa eestlaste eneseteadvuse säilitamisel välismaal ja eriti alates 1960. aastatest ka kodu-Eestis. Võrreldes viimasega oli väliseesti kunst vähemalt nende aastateni palju mitmekesisem, hoopis rohkem seotud kunstiarenguga Läänes ning vaba totalitaarse ideoloogia survest. Vaid mõned väliseesti kunstnikud (Herman Talvik, Jaan Grünberg, Erik Haamer jt.) said oma loomingut Eestis näidata juba okupatsiooniaja lõpupoole. Üks osa neist on sõlminud otsesidemeid siinse kunstieluga alles pärast Eesti taasiseseisvumist.

Kunstiajaloolane Armin Tuulse tõdes juba 1954.a., et majanduslikud raskused ei kuulu suuremate loomingut takistavate tegurite hulka. Oluline on, et vabas maailmas viibivad eesti kunstnikud on jõudnud säilitada oma vaimse erksuse ja töötahte.
Oksjoniga suunas Vaal tähelepanu erinevate stiilide ja voolude kajastusele väliseesti kunstis, selle ajalisele nihkele või vastavusele eesti kunstis toimunuga ning asukohamaade kunstikeskkonna vältimatule mõjule.

Me kõik teame, millistesse tingimustesse sattus eesti kunst seoses stalinismiga 1940. aastate järgsel ajal ning kuidas liiguti vastu jõhkrale repressiooni- ja suunamispoliitikale.

Vähemalt ajavahemikul 1944—1960, mil meie kunstielu sai eriti aktiivselt areneda just väljas, peaks arengud ning tendentsid olema Eestiga paremini ühtlustatud.

Võib nõustuda kunstikriitik Reet Varblasega, kelle sõnul kuulub ka võõrsil, vabades tingimustes loodud eesti kunst tegelikult siia, Eestisse. Osundades seega teele, mida mööda oleks meie kunst arenenud normaalses olukorras ning vihjates vajakajäämisele, mida ei korva ükski vabadus väljaspool kodu. Seal eemal oli aeg lihtsalt sallivam ja avatum ning kunstnikel eneseteostuseks laiem väli.

Pagulaskunsti uurimine on kodumaises kunstiteaduses suurel määral nn pealiinist kõrvale jäänud. Üheks põhjuseks on siin kindlasti väliseesti kunstnike sügavama loominguanalüüsi ja põhjaliku bibliograafilise materjali puudumine.

Enamik nimesid on meile küll tuttavad, kuid informatsiooni paraku ikka napib. Märkimisväärne osa kunstnikest on kajastust leidnud vaid väliseesti kunsti- ja kultuuriajakirjades (Tulimuld, Mana). Stockholmis 1966 ilmunud „Kunstielu Eestimaal 1920—1940“ on kahjuks tänaseni üks mahukamaid väliseesti kunsti käsitlevaid teoseid.

Väliseesti kunsti põhjalikumalt uurinud kunstiteadlase Tiina Abeli väitel võib Eesti puhul rääkida positiivse tähendusega provintslikkusest, kus väljastpoolt väikest kultuuriregiooni tulenevatele konventsioonidele avaldatakse niisugust „oma” traditsioonidele toetuvat loomingulist vastupanu, mis ei võta konservatiivsuse vormi.

Eestist pagulusse põgenenud, valdavalt Pallase koolitusega vanema põlve kunstnikud pidid orienteeruma sellele vabadusele, mida sõjajärgne kunst rahvusvaheliste kunstiotsingute mõjul pakkus.

Tähelepanu väärib eesti kunstnike organiseerumine Torontos 1950. aastatel, kus väärtustati eelkõige kodumaise elukogemuse kui n.-ö. loomingulise toorme tähtsust.

Rääkides väliseesti kunstiühingutest, ei tingi kunstiteadlase Mai Levini sõnul organisatsiooniline tarmukus — moodsalt väljendudes, ellujäämise strateegia — hinnaalandust loomingu kvaliteedile.

Sirje Helme – Jaak Kangilaski „Lühikese eesti kunsti ajaloo” kokkuvõtlikus väliseesti kunsti peatükis väljendatakse seisukohta, et sõja lõpus emigreerunud, juba Eestis välja kujunenud kunstnikud jäävad ka oma väljaspool loodud kunstiga eesti kunsti kuuluvaks, sellal, kui end väljas üles töötanud kunstnikud sulanduvad asukohamaa kunsti.

1950. aastate informalism ja abstraktse ekspressionismi laine andis uue koodi just Rootsi emigreerunud Eerik Haameri ja Jaan Grünbergi loomingulistele pürgimustele, kuid ei sundinud siiski loovutama neile juba 1930. aastail lähedast natuuritruudust. Seega võib Grünbergi hilisloomingut käsitleda ka rootsi neoekspressionismi foonil.

Paljutähenduslike teostega olid käesoleval oksjonil esindatud Arno Vihalemm, Eduard Wiiralt ning Ruth Tulving, kelle taiestes on esil just konkreetne ajaline olustiku- ja ühiskonnafoon.

Äärmiselt rafineeritult korrastas ja ühendas erinevaid tehnikaid ning graafika väljendusvahendeid Endel Kõks, kes saavutas Rootsis sujuvalt kontakti paljude 1950.—60. aastail aktuaalsete kunstisuundade ning ühiskondliku temaatikaga.

Oksjoni käigus soovis Vaal esile tõsta ka varalahkunud, vaieldamatult eesti kunsti kadunud talendi, Harald Jürissaare sensuaalseid miniatuurjoonistusi.

Samuti on kodueestlastele seni kaugeks jäänud Otto Paasi looming, kelle intensiivse koloriidiga linnavaated ja pastoosne maalilaad pakub oma läbitöötatuses meeldivat silmarahu.

Kunstiteadlase Ants Juske väitel oli oksjoni parim näide Karin Luts, kes Rootsi kontekstis oleks Ilmar Laabani hinnangul olnud üks sealse kunsti esinumbreid.

Rootsis töötanud kunstnikud haakusid 1950. aastatel moodsate vooludega (abstraktne ekspressionism, informalism), mis on selge märk, mis suunas oleks ka kodueesti kunst arenenud sotsrealismi asemel.

Täiesti omapärase geomeetrilise käekirjaga torkas väljapanekus kindlasti silma Ville Tops. Kiitust väärisid endise Lõuna-eesti kohtuniku Otto Puusta puulõikes graafilised lehed. Ent ega Leida Rives ja Silvia Leitugi pole eesti kunsti kontekstis kõige tihedamini esinevad nimed.

Hoolimata pikaajalisest eemalviibimisest suutis enamus kunstnikke oma töödes säilitada rahvuslikule eripärale toetuva sisukuse. Oksjoniga soovis Vaal rõhutada eesti kunsti positsiooni ning kohta just maailmakontekstis.

Loodetavasti suurendab väliseesti kunsti lugu meie arusaamist ka kaasaegsest eesti kunstist ning süvendab eneseteadvust ja usku ühtlasesse kultuuritervikusse.

Kuigi väliskunst puutus enam kokku avangardi steriilse estetismiga, ei muutunud teosed siiski puht-dekoratiivseks marginaaliks või pangakunstiks.

Pagulaskunsti kvalitatiivne ebaühtlus kui retseptsiooniprobleem, on siiski põhjalikult uurimata teema ning väliseesti kunsti käsitletakse kahjuks ikka veel eraldiseisvana, mitte aga ühes peatükis koos kodueesti kunstiga.


 
 

Märkmed: