Vaike Külvet oma kogust valitud teoste mini kunstinäitusel Tartu College'is toimunud Ilmar Külveti mälestusõhtul. Vas.: Joann Saarniidu Sudbury-teemaline õlimaal, par. Endel Kõksi suureformaadiline õlimaal "Calceolaria".
Kunstikogujaid võib liigitada mitmeti. Üks osa omandab vaid niipalju, kui mahub nende koduseintele ja kui seintele enam juurde ei mahu, hakatakse valikuliselt töid kas müüma või kinkima. Seda tegid Külvetid, kui kolisid Washingtoni suurest majast Toronto korterisse. Teine osa kunstikogujatest omandab valikuliselt palju rohkem kui neil seinte kaunistamiseks tarvis ja paigutavad tööd spetsiaalsetesse sahtlitesse või hoidlatesse. Seda tegid näiteks USAs Mellonid, kes lõpuks kinkisid suurema osa oma kogust Washington National Gallery’le, millest on saanud muuseumi põhiosa; Guggenheimid, kellel on mitu omanimelist muuseumi; Nelson Rockefeller, kes asutas New Yorgis Moodsa Kunsti Muuseumi ja Eestis Jaan Manitski, kes on asutanud muuseumi ja kunstikeskuse Viinistus.
Niisugused tõsised ja kvaliteetsed kogud eeldavad, et omanikel on suured majanduslikud võimalused. USAs kinkis Norton Dodge oma suure kollektsiooni mitteametlikust nõukogude kunstist Zimmerli kunstimuuseumile Rutgersi Ülikoolis. Seal on ka palju eesti kunstnike töid, selliseid, mida okupatsiooni tingimustes Eesti muuseumid ei saanud omandada. Dodge on tunnistanud, et otsustas koguda just seda kunsti, kuna tal polnud nii palju raha kui Rockefelleritel ja Mellonil ning keegi polnud sel ajal veel nõukogude mitteametlikku kunsti läänes kogunud.
On tähelepanuväärne, et enamus kogujaid spetsialiseeruvad ja ostavad valikuliselt teatud ajastu või terrirooriumi kunsti või keskenduvad erinevatele kunstiliikidele (graafika, joonistused või akvarell). Rockefeller ja Guggenheim ostsid vaid moodsat kunsti, peamiselt 20. saj. kuulsate kunstnike suurteoseid, kuna Manitski alustas Eesti Vabariigi aegse kunsti kogumisega ja on hiljuti hakanud lisama paguluskunsti ja kaasaegset eesti kunsti. Niisugustel suurkogujatel on tavaliselt kunstiteadlastest nõustajad, mis tagab, et ostud sobivad kogusse ja on kunstiväärtusega. Külvetid otsustasid, et nemad koguvad ainult eesti kunsti ja omandasid alguses vaid paguluskunstnike töid, kuid hiljem, kui piirid avanesid, ostsid ka kodu-Eesti kunsti.
Eesti kunsti väärtus on vaid Eestis ja mitte kusagil mujal. See kehtib mh Viiralti, Haameri ja Endel Kõksi puhul. Ka Külvetite kunstikogu tuleb hinnata sellest seisukohast. Kunstil on kvalitatiivne väärtus, mida õpitakse hindama ja tundma. Iga pilt pole mitte kunst, ehkki igaüks võib oma toaseinale panna, mis talle meeldib või mida süda soovib. Pärast Andres Lauri surma laskis ta tütar hinnata suurt, armastusega ostetud kunstikogu, mille tagajärg oli suhteliselt kurb. Vaid väike osa suurest kollektsioonist sai kvalitatiivse hinnangu, rahalist väärtust polnud siinsete spetsialistide hinnangul ühelgi.
Mis on siis Külvetite kogu kvalitatiivne väärtus? Näitusel oli väljas 6 pagulaskunstniku ja 6 kodueesti kunstniku tööd. Eriline väärtus on selles kollektsioonis pagulaskunstnike kasuks, sest nende tööd on paisatud laiali üle ilma. Eestis, kuhu nad peaksid lõpuks kuuluma, on nende töid suhteliselt vähe, kas sinna juhuslikult sattunud või need, mis on pärast kunstniku surma järele jäänud. Eesti kunstiajalugu vajab siiski ka heal tasemel pagulaskunsti.
Näiteks Olev Mikiveri sürrealistlik õlimaal „Puu ümber” (1960) on kindlasti töö, mis sobiks Kunstimuuseumile Tallinnas või Tartus, sest neil on vaid hilisemaid ja väikeseformaadilisi Mikiveri maale. „Puu ümber” on eesti kunstiajaloos oluline töö, sest Mikiver kuulus Rootsi-Eesti kunstnike paremiku hulka ja esines tihti koos Endel Kõksi, Erik Haameri, Karin Lutsu ja Arno Vihalemmaga Rootsi ja Soome tunnustatud galeriides. Ka Erik Haameri suureformaadiline ekspressionistlik õlimaal läänerootsi kaljusest maastikust võiks rõõmustada Eesti muuseumirahvast, kuna nemad on eksponeerinud ikka Haameri vanu Eestis loodud maale, mis kvaliteedilt jäävad alla kunstniku hilisemale loomingule.
Kui siin on nähtud väga palju lohakalt ja kiiresti maalitud ebaühtlasel tasemel Joann Saarniidu maale, on rõõm tõdeda, et Külvetite kogus leiame kaks heatasemelist tööd, millest väljas oli Sudbury-teemaline õlimaal (1955). Saarniidu parim loomeperiood oligi Kanadas veedetud algaastatel.
Endel Kõksi suureformaadiline õlimaal „Calceolaria” (1967) on inspireeritud helilooja Udo Kasemetsa teosest „Calceolaria – variations on a floral theme” ja see kuulub „Time-Space” sümfoonilisse kontsertsarja. Seda esitati 1967. a. Torontos Carmen Lamanna galeriis. Calceolaria on Lõuna-Ameerika päritoluga, peamiselt kollane lill, mida esineb ka oranzhidest punaste toonideni. Kõksi maali oranzhil tagapõhjal on rohelistes, roosades ja punastes värvides esemetud abstraktsed laigud, mille sisu ja tähendust võib vaid aimata nimetuse järgi nagu muusika puhulgi. Ka selle maali õige koht oleks edaspidi Eesti Kunstimuuseumis, eriti seetõttu, et teose loomise inspiratsiooni on saadud eesti heliloojalt Kanadas.
Kõksi kunsti paremiku hulka kuuluvad just 1960—70ndatel loodud suureformaadilised abstraktsed maalid.
Rutt Tulving oli esindatud heatasemelise, Pariisi graafikaateljees valminud litoga „Kaks pead”, kuna Arne Roosmanilt oli itaaliateemaline ekspressiivne õlimaal „Teel Montefiorallesse”. Roosman on endale teinud nime Põhja-Ontarios, teda tuntakse Eestis vähe ja kindlasti peaks tema töid olema ka sealsetes muuseumides.
Eesti kunstnikest oli näitusel Andres Toltsi väike õlimaal, Mare Vindi pliiatsiga koloreeritud maastikuaineline lito, Evi Tihemetsa värviline lito (1968), Malle Leisi värviline serigraafia Võrumaa teemal, Jüri Arraku litotehnikas „Tornid”, mis on tehtud samanimelise õlimaali järgi ja Raul Meele miniatüür sarjast „Aknad ja maastikud”. Valik on jällegi muuseumi tasemel, aga kuna graafilisi tõmmiseid tehakse rohkem kui üks, võib oletada, et need on juba koha leidnud Eesti muuseumides.
Lõpetuseks peab tunnistama, et Külvetite kunstikogul on nii tase kui ka väärtus ja loodetavasti on tulevikus võimalik tutvuda ka teiste kohalike kunstikogudega ning saada teadmisi kunsti hindamise ja kvaliteedi küsimustest.
