Pistan viimaseid toidukaupu seljakotti oma kohalikus väikses toidupoes, kui märkan, et juurde on ilmunud saiapätsike.
Rõõmus müügimees Rein Leht Rakverest müüb Tallinna Raekoja platsi jõuluturul oma naise, nahakunstnik Evely Tammert Lehe poolt meisterdatud kepiloomi, lõngast leevikesi ja muud toredat. Foto: Riina Kindlam
Sellise lisab kassapreili Ülle ka järgmisele ostjale. “Pühadeni saavad kõik, see on kingitus,” lausub ta. Soodussai on antud poe üks populaarsemaid ja odavamaid, 2 krooni 30 senti ehk Kanada rahas umbes 25 senti maksev päts. Viru keedusingi toena äärmiselt hea.
Teispool teed on kontrastiks suuräri Stockmann. Mitmekorruselist soome kaubandusketi esindajat võiks pidada eesti Eatons’iks. Tema kohta turul määravad juba esimese korruse eksootilised viljad, vürtsid ja veinid. Hugo Bossi sulejopede tagant ilmub seal muidugimõista ka üldtuntud jõulunänn: munad, kulinad, vidinad. Aga poe parkimismaja ette on löönud äri püsti Jõuluvana Johannes, kelle Lõuna-Eestist pärit kuuski tõenäoliselt Põhja-Ameerika mõõdupuu järgi kääbusteks ja anorektikuteks võiks pidada. Nendest näeb ju läbi! Viimati rippus värava küljes sildike “Läinud põtru jootma”.
Puud maksavad 95 kr. meeter, kuid usun, et kõik, kel vähegi võimalik, käivad kuuske maalt ise toomas, kas siis enda või tuttavate maalt. N-ö oma ratasteta linnakodanikud saavad aga Vabaduse väljaku nurgale ka trammi või kondiauru jõul, kus maalt tulnud rahvas müüb igihaljaid pohlavarsi, kadakaoksi ja pärgasid. Mõni on kaasa haaranud ka kotiga õunu või hapukurgipurke. Võiks pidada põhimõtte asjaks, kas osta siit tuulele avatud nurgalt Raplamaa naiselt 15-kroonise pärja või osta see Viru värava ees asuvast köetud putkadereast. Viimases on ta poole kallim, kusjuures asi ei ole rahasäästmises.
Hõõgveini müüakse siinsel rahvuste ristteel ka nimega glögg (rootsi) ja glögi (soome). Sellega saab kõhtu kuumutada Raekoja platsi jõuluturul ja enamus baarides/kohvikuis. Kui Põltsamaa kuldne 1992 ei ole mõne meelest ikka veel see, siis pliidil rosinatega kuumutamise tarvis suudavad Põhjamaad marjajooki toota küll, näiteks kodumaine Tulipunane talleke.
Lillel “poinsettia” on ka ilus eesti nimi jõulutäht, ning kõige sügavpunasemad on siinsamas kasvatatud. Lillepoodides valitseb hetkel päkapikkude töötoa sarnane meeleolu, sest mida kõike ei oska üks leidlik eesti lilleseadja käbiga teha! Rääkimata õlest ja roost.
On õled ja on õlled – jõuluõlled. Kanada on õigustatult uhke oma pruulimistraditsiooni üle, kuid eri pühadepruule ei ole nagu ette jäänud. Eesti suurtootjatel Sakul ja A. LeCoq’il on ammu oma mahe-tumedad ja mitmel pool auhindadega pärjatud jõuluporterid, kuid väikevennadki pakuvad võrdväärset. AS Viru Õlu pruulib Haljalas tumedat Talveõlu (“Soojendab ka kõige külmema südame ja parandab pea”) ja Pärnu õlletehaselt on ilmunud stiilsetes väikepudelites Jõulu tume. Kanakid – tehke järgi!
Verivorste saab ka mitmes mini-variandis ning pereema kergenduseks on purgis müüdav nii kõrvitsa- kui pohlasalat (õuntega), mulgi- kui praekapsas. Piparkookide võrdlemine võiks olla sport iseenesest, kuna iga küla pagaril on need omamoodi, rääkimata läti või rootsi vürtsibuketist. Pühade puhul pakuvad Kalev ja teised kommivabrikud kindlasti 10 eri jõulutoodet, üks südantsoojendavamas pakendis kui teine. On olemas ka pehme piparkoogimaitseline kompvek, mis mõnusalt purihambasse poeb, käsitsi värvitud martsipaniloomadest rääkimata.
Aga kingiks? 16. dets. Eesti Päevaleht teatab: “Selle aasta müügihitid: spinner, arvuti, entsüklopeedia.” Pidin küsima sõbrannalt, kahe lapse emalt, mis asi on spinner. See on plastist, vilkuv, moodsa aja vurr! Tegelikult tema esimesed sõnad olid “mõttetult kallis mõttetu mänguasi”. Vastukaaluks on tore uudis, et Eesti Entsüklopeedia 12. köide juhib praegu raamatumüügi edetabelit (550 kr.). Selle kannul on Jaan Krossi äsjailmunud memuaarid “Kallid kaasteelised” (280 kr.). Aasta tagasi kinosaale täitnud Janno Põldma ja Heiki Ernitsa joonisfilm “Lepatriinude jõulud” võib nüüd igale jõmmile püsikaaslaseks saada pildiraamatu ja DVD näol.
Uut mobiiltelefoni ihkab vist iga eestlane, kuid äkki on hoopis suurem üllatus saata selle vahendusel SMS-iga shokolaad ehk tekstisõnumiga maiustus. Kusjuures mitte virtuaalne, vaid ikka päris söödav. Kommertsnõksude ja muude trikkide abil võib meist saada enam õrnust avaldav rahvas; möödunud nädalal näiteks püstitas 105 paari Tartu Raekoja platsil Eesti esimese suudlusrekordi. 15. dets. Postimees: “Kuigi liikumine “Rohkem armastust” kutsus paare kohale eesmärgiga lüüa Guinnessi rekordi, jäi sellest eesmärgist sel korral kõvasti puudu. 2000. aasta veebruaris Kanadas suudles korraga 1558 paari.” SL Õhtulehe kohaselt “pidurdasid Eesti esimest musuvõistlust kolm külmakraadi”. Kuidas pidurdas?... Sisult sooje, vormilt krõpse jõule!
