J.R. Oscar on 6-aastane. Ta elab koos oma isa, ema, ja varsti 3-aastaseks saava õe Noraga Vancouveris. Oscar ütleb mõned sõnad ja väljendid eesti keeles, mida ta on õppinud isalt ja vanaisalt. Kuigi ta on noorim oma algkooli 1. klassis, on ta õpetaja arvates hea õpilane ja võidakse paigutada paari aasta pärast edasijõudnute hulka. Ta on elav, seltskondlik, ja hea sportlane; 5-aastaselt hakkas ta käima matkaradadel ning tõusis koos isa ja emaga Vancouverit ümbritsevate mägede tippudesse. Nii et Oscar on igatpidi tubli poiss. Aga miks ta räägib nii vähe eesti keelt?
Tänavust, 24.–30 augustini toimuvat Kotkajärve Metsaülikooli kavandav toimkond muretseb samuti selle üle ja on lülitanud kõnealuse teema oma kavva. Äkki on teisigi tublisid välis-eesti noori, kes võivad kaduda meie ühiskonnast keeleoskamatuse tõttu? Juba eelnevalt oleks vaja selgitada, kui ulatuslikud on suurematest eestlaste keskustest eemal elavate laste keele õppimise ja harjutamise võímalused, ja teiseks – kuidas seda probleemi lahendada?
Oscar ise sooviks rääkida oma isa keelt paremini. Ta tunneb juba eesti tähestikku ja on võimeline ka lugema, kuid ei saa mitte alati loetavast aru. Ta oskab isegi laulda eesti keeles ja talle meeldib vaadata eesti kartuune DVD-del, kuid ei saa alati nendestki aru. Isa loeb talle sageli ette eestikeelseid eakohaseid raamatuid ja muinasjutte. Oscari toa seintel on mitmeid lihtsate igapäevaste väljenduste ja joonistustega plakateid, mida on kerge märgata ja lugeda. Ometi jääb kõigest sellest väheks, sest Oscaril puudub võimalus omasugustega suhtlemiseks.
Pole enam kohalikku kiriku pühapäevakooli, skautide lipkonda ega üksikskautlust, pole eestikeelset lasteaeda ega täienduskooli. Ka internetist pole õnnestunud leida perekonda, kellel oleks Oscari ealisi lapsi, kellega teda võiks kokku viia. Toimub küll üksikuid eesti üritusi nagu vabariigi aastapäev vmt, aga pidevat ja regulaarset, väikestele sobivat tegevust linnas ei tundu olevat. Pole leidnud ka vanemalt generatsioonilt vastavat informatsiooni.
Kas oma perekonnast pole siis küllalt? Katsutakse küll. Oscari isa on õppinud Toronto Eesti Täienduskoolis; ta oli Jõekääru kasvandik ning skaudieluga tihedalt seotud. Tema kodus räägiti eesti keelt. Ta on viibinud Tartus ja tuttav nii Eesti kui Kanada tudengieluga. Oscari ema on soome-rootsi juurtega. Ehkki ta toetab kogu hingest laste eesti keele omandamist, ei oska ta seda ise. Oscari isa on ebaregulaarsete töötundidega anesteesia- ja intensiiivravi arst ja ta ema patoloog. Mõlemad on British Columbia ülikooli õppejõud. Nii oleks vanematel raske lapsi kindlatel aegadel eestikeelsesse miljöösse regulaaarselt viia. Päeva ajal vaatab laste järele armas ja kompetentne filipiini proua, kellelt ei saa muidugi oodata eesti keeles vestlemist.
Laste elu on siiski teisiti tore ja aktiivne. Käiakse mitmesugustel kohalikel ingliskeelsetel üritustel. Neile meeldib matkata ja looduses viibida. Isa on kogenud mägironija ja hea suusataja. Ema on jalgrattal sõitnud läbi Kanada ja Hispaania. Nii on matkamine perele jäänud pidevaks huvialaks ja lapsed võtavad jõudumööda kõigest osa. Isa on vabatahtlikuna tegutsenud Whistler-Blackcomb’i mäel, kus toimuvad eeloleva taliolümpia võistlused. Tasuks on perel olnud seal prii suusaluba talviti ja Oscar on juba saanud heaks suusatajaks.
Selline oli olukord kuni möödunud talve keskpaigani. Siis tuli aga hea uudis ühe Metsaülikooli juhtkogu liikme vahendusel ja loodi kontakt mõne noore perekonnaga, kus samuti lapsed kasvamas. Nii võis Oscar veenduda, et eesti keel ei olegi ainult vanemate ja vanavanemate oma. Tema eesti keele oskus ongi nüüd juba tunduvalt paranenud.
Oscar tuleb koos isaga suvel Kotkajärve Metsaülikooli, kus on organiseeritud lastesõim ja lasteprogramm, mis lubavad lastel omavahel suhelda ja vanematel nädala vältel osa võtta pakutavast. Sinna tuleb ka Oscari tädi, kes on elukutselt
English as a Second Language (ESL) õpetaja. Ta on kursis keeleõpetamise põhimõtetega, olles õpetanud inglise keelt Koreas; õppinud ka ise korea keelt, ning on praegu väikelaste prantsuse keele õpetaja Torontos. Nõnda saaks ehk tema anda näpunäiteid teemal ESL –
Estonian as a Second Language. Oscari isa jutustab ja näitab pilte aga oma kogemustest Kanada põhja-alade mägedes.
Oscari ema ja isaga analoogilises olukorras olevad lastevanemad küsivad: kuidas saaks väikelastele kõige tulemuslikumalt õpetada keelt, kui läheduses pole sama keele kõnelejaid? Kas internetis on saadaval vastavat eesti keele õppematerjali, hääldamisharjutusi, lastemuusikat ja -filme? Millised on õpetamise põhimõtted? Millises vanuses peaks õpetamine algama, ja kuidas peaks õpetamise tehnika muutuma vanusele vastavalt?
Kas peaksime ajal, mil me väikerahvana püüame säilitada oma kultuuri ja keelt ning parandada iivet, loovutama meie ühiskonnast ja kultuurist huvitatud lapsi ja perekondi, kes ei ela väliseestlaste keskustes? Kui me ei ole sellega nõus, siis mida peaksime tegema?
Need küsimused sobivad igati eeloleva Kotkajärve Metsaülikooli tänavuse teemaga –
JÄTKU! Seda lööksõna võib kasutada mitmeti – näiteks: jätku leivale, jätku rahvale, jätku Eestile, jätku tervisele, jätku lastele, jätku tööle, jätku eesti keelele jne.
Metsaülikool tahaks teada, kui palju leidub selliseid noori vanemaid ja nooruslikke vanavanemaid, kes elavad eemal eestlaste suurematest keskustest – paikades, kus pole eesti lasteaedu, kirikuid, täienduskoole jmt –, kuid kes ometi sooviksid, et nende lapsed ja lapselapsed õpiksid eesti keelt? Kotkajärve Metsaülikool kutsub teid kõiki kontakti võtma e-postiga aadressil: .
Tulge KJ Metsaülikooli! Lastesõim ja -programm ootavad teid.
