Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
Aastavahetuse eel tänavu tehtust ja Eesti elus toimunust kokkuvõtteid tehes tabasin end mõttelt, et üldise ja vähemalt majanduslikus mõttes eduka edasiliikumise taustal kipuvad üha enam tagaplaanile jääma sellised Eesti rahvale omased tunnusjooned nagu suuremeelsus, usaldusväärsus ja järelemõtlikkus.
Loodan olla ei paatoslik ega ka traagiline, kuid vahel tundub, et Eestil hakkab hing seest välja minema. Ei, mitte see hingamise hing. Seda on ajalugu meie rahval treeninud. Aga just seesmine õige ja vale äratundmise, lühikese ja pikema plaani, paljude ja väheste kasu eristamise hing. Ja kui see hing, mida ka kristlikuks eetikaks ja moraaliks on nimetatud, kord juba läinud, siis ei pane seda ei riigi ega inimese sisse tagasi ka kohustusliku usuõpetuse abil mitte.
Lõppev aasta tõi me keelepruuki väljendi „juriidiliselt kõik korrektne”, mis märgib rahva õiglustundega vastuollu minevat tegu, millele seadusehammas peale ei hakka. Kahjuks ei mõistnud neid kahetsusväärseid seiku selgelt hukka ei riigipea ega valitsusjuht, inimesed, kelle sõna peaks olema rahvale kompassiks igapäevaelu tormituultes.
Kompassita jätkates võime end ühel hetkel leida valelt kursilt ja sellel on hukatuslikud tagajärjed. Jätkuks vaid rahva moraalsetel liidritel jõudu ja tähelepanuvõimet meid rahvana õigel teel hoida. See on mu esimene soov.
Ehk on see paratamatu, et joosta ja mõelda samal ajal ei saa. Aga võiks, sest paljude tänaste tegude, veelgi enam aga tegematajätmiste arve tuleb suhkrutrahvi kombel kinni maksta.
Olen nõus, et Eestil pole kunagi ajaloos nii hästi läinud kui praegu. Meie poliitilist ja majanduslikku julgeolekut turvavad maailma võimsamad organisatsioonid, Eesti majanduse edasimineku tunnusmärkideks on kinnisvarabuum ja väike tööpuudus. Ilmselt mitte kunagi varem pole ilmunud nii palju eestikeelseid raamatuid. See kõik teeb rõõmu ja isegi uhkeks.
Paraku võib edu uinutada ja panna mõtlema, et nüüd nii jääbki. Tark riigivalitseja ja peremees suudab alati mitu käiku ette näha, et olla valmis ka kehvemateks aegadeks. Ka riik peab hakkama targasti ja ettevaatavalt mõtlema. See on mu teine soov.
Poliitilisele punktilugemisele ja valimiskampaaniatele pühendunud poliitikud ja erakonnad on hakanud unustama peamist – millist ühiskonda me siin Eestis oleme loonud ja millist me näha sooviksime, millist me riik ja rahvas vajab. Meil otsekui toodetakse pidevalt usku, et kui iga mees ainult enda peale mõtleb, läheb tal paremini. Heal juhul mõtleb ta veel oma perele, väga harva oma naabrimehele, aga mitte kunagi naabertänava või -küla rahvale.
Ühe miljoni suurune rahvas on globaliseeruvas maailmas hukule määratud, kui me pole senisest hoolivamad ega tegutse koostöövaimus. Peaks olema nii, et sõna „solidaarsus” ehk küünarnukitunne ei saa turujõudude kordaloovat jõudu uskuvatele riigiisadele armsaks alles siis, kui on midagi vaja Euroopast saada. Solidaarsus ja ligimesest hoolimine olgu meeles iga päev, ka siis, kui tuleb omalt poolt anda.
Sageli on vaja anda väikeseid, kuid väga vajalikke asju, ning teha seda poliitilise kiusu ja kadeduseta. Markantne ja paraku vastupidise mõtteviisi näide lõppenud poliitika-aastast seostub tasuta töövihikute ettepanekuga, mis jäi parlamendi poolt heaks kiitmata ainult sel põhjusel, et idee autorit Peeter Kreitzbergi peetakse ühe võimupartei ridades reeturiks ning et idee eest võidelnud sotsiaaldemokraadid ei kuulu praegu valitsusse.
Miks peaks lapsevanemaid huvitama see, millisesse parteisse mõni mees kuulub või on varem kuulunud? Ma soovin, et sellist väiklust oleks tuleval aastal vähem. Et võitluse asemel oleks koostöö ning parteipoliitilise punktinoppimise kohal enamuse kasu. See on mu kolmas soov järgmiseks aastaks.
Leidkem kõik pühade ajal hetki nii lähedastest hoolimiseks kui ka enese sisse vaatamiseks. Nii tuleb 2006. aasta parem.