Harri Kivilo
Vähe ja väheste lugejateni jõudvalt on kirjutatud sellest, kuidas ja kelle eestvedamisel eestlaste tugev vabaduse tahe on muundatud ajaloolise paratamatusega leppivaks ükskõiksuseks. Ent ometi võib selle üllatava olukorra tekkimise teada saamine välistada uute saatuslike vigade tegemist ning võimaldada muuta varem tehtud otsuseid, mis seavad ohtu eesti rahvuse püsimajäämise ning piiravad eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamist.
Loetelu sellest, mida riigivõim pole pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist katsunudki teha, viitab võimalusele, et iseseisvuse ennistamisel on ajutine valitsus või iseseisvuse ennistajad andnud lubadusi või koguni sõlminud kokkuleppeid, milleks neil õigustus puudus. Ajutise valitsuse esimene „Töökorraldus” käskis Venemaaga läbi rääkida piiriküsimused, NSV Liidu sõjaväe lahkumine ning kodakondsus- ja rahvusküsimused.
Üldjuhul iga okupeeritud riik oleks selliste läbirääkimiste asemel esitanud okupeerijale või selle õigusjärglasele nõude ennistada nendes valdkondades okupatsioonieelne olukord ning heastada okupeerija poolt tekitatud kahjud. Suure tõenäosusega Eesti iseseisvuse ennistajad võisid arvata, et Eesti võib Venemaale esitada vaid selliseid nõudeid, mida Venemaa on nõus täitma. Tänaste otsuste tegemiseks, kaasa arvatud toona tehtute muutmised, on vaja avalikustada, mida Töökorralduses määratud läbirääkimistel käsitleti ja milles kokku lepiti. Samuti on vaja teada, kas või mida ja mille pärast Venemaale ja lääneriikide juhtidele lubati, mis on justkui sundinud riigivõimu tõde varjama ja neid nõustavaid juriste vassivalt põhiseadust „eesmärkide kohaselt tõlgendama”.
Iseseisvuse ennistajail oli vaja küllaltki palju vaeva näha riigi käsumajanduselt turumajandusele üle viimisel ja nii võidi Venemaale nõuete esitamist vähe tähtsaks pidada. Riigi valitsemise kogemuste puudumine nõudis aja kulutamist mitmete seaduste muutmiseks mitmel korral. Kui avastati, et kas Venemaale või sõpradele läänes oli lubatud midagi, mis ajapikku võib eestlastele kahjulikuks osutuda, siis ei hakatud tehtud viga parandama, vaid otsiti õigustusi rumalate lubaduste täitmiseks. Ent kaugemale tulevikku vaadates oli lausa hädavajalik tunnistada vigade tegemist ja muuta otsuseid, mis toetasid vägivaldselt tekitatud olukorra edasikestmist. Miks seda siis ei tehtud?
Tähelepanuta jäeti tõik, et Venemaa levitas hoogsalt lääneriikides väidet Eesti vabatahtlikult NSV Liitu astumise kohta. Lausa hämmastama panevalt on meie riigivõim seda Venemaa väidet mitme tegematajätmisega toetanud. Miks ei tajutud, et need, kes toona Eestis ei elanud, ei saa uskuda, et Eesti sunniti NSV Liitu astuma, kui:
• alates augustist 1991 ei ole riigikogus arutatud, millises summas nõuda Vene Föderatsioonilt NSV Liidu poolt eestlastele ja Eesti Vabariigile tehtud väga suurte okupatsioonikahjude hüvitamist;
• iseseisvuse ennistamise deklaratsiooni järgselt arvati kõik vägivaldselt loodud Nõukogude Eestis elavad NSV Liidu kodanikud alalisteks Eesti Vabariigi elanikeks, kuigi teati, et NSV Liit oli neid genotsiidi eesmärgil saatnud Eesti maa-alale elama ning et rahvusvaheline konventsioon genotsiidi aitamist kuriteona määratles;
• Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamisel ei oleks Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemist määratud nii, et rahvas saab mõelda, et piir paikneb Tartu rahulepingus määratud joonel, aga riigivõim saab sätet tõlgendada nagu piiri paiknemiseks on vaja uus, Venemaale meelepärane leping sõlmida;
• Eesti ei esitanud pärast seda, kui Vene Föderatsioon oli allkirjastanud Helsingi Lõpliku Akti jaanuaris 1992 nõuet piiritähiste tagasipanemiseks okupatsioonieelsele joonele – ilmselt ekslikult uskudes, et Helsingis lepiti aastal 1975 kokku mitte muuta Teise maailmasõja lõppedes olnud piire. Ent ometi nii see ei olnud — tolles Aktis on väga selgelt määratud, et „osalevad riigid tunnustavad puutumatutena üksteise ja kõigi Euroopa riikide piire ning hoiduvad neid nüüd ja tulevikus vägivaldselt muutmast. Nad hoiduvad täiendavalt nõudeist ja tegudest, mis anastaksid osa või kogu osaleva riigi territooriumi.”;
• Eesti otsustas ilma Venemaa nõudeta loovutada üle kahekümnendiku oma territooriumist ilma vähematki vastu saamata – välja arvatud ehk „julgeoleku tagatised”, mida Paet ja Mihkelson on metafüüsiliselt saanud.
Kindlasti võib nüüd väita, et Venemaale antud, Eestile kahjulikke lubadusi pole vaja täita, sest need anti eeldusel, et Venemaa peab Eestit iseseisvaks riigiks. Kahjuks on aga Venemaa pidevalt ja täiesti põhjendamatult süüdistanud Eestit siinsete venelaste ahistamises ja natsimeelsuses – justkui Eesti oleks ikka veel osa Venemaast. Alusetud süüdistused kinnitavad, et Eesti soov olla väga hea Venemaa naaber võib vaid tiivustada väga suurearvulise vene rahvusse kuuluvate Eesti kodanike esindajaid nõudma rahvusvahelises kohtus vene keele teiseks Eesti riigikeeleks seadustamist. Eespool loetletud tegematajätmised ja Eesti maa-ala kinkimine Venemaale koos riigivõimu poolt tihti korratud kinnitustega, et Eesti on eestlaste ja venelaste ühiselt ehitatav riik, lubavad siinsetel venelastel väita, et neil on võimaldatud rohkem kui 20 aasta vältel uskuda, et Eesti Vabariik on Nõukogude Eesti õigusjärglane. Inimõiguste alusel on igati loomulik, et kaherahvuselises riigis, kus vähemusrahvusse kuulujaid on väga palju, peavad kõik õigused ja kohustused kehtima võrdselt mõlema rahvuse kohta. Siinsed venelased võivad väita, et vene keele aastal 1991 kohe teiseks riigikeeleks seadustamise nurjasid natsimeelsed eestlased. Kuna ka Eesti riigiõigusteadlased on pidanud õigustatuks küsida rahvusvaheliselt kohtult, kas Eesti oli NSV Liidu poolt okupeeritud või mitte, siis võib arvata, et rahvusvaheline kohus rahuldab vene keele nõudjate hagi.
Kehtiva piirilepingu uuega asendamist on Venemaa riigiõiguste ja väärinfo eksperdid ilmselt kõige mõjuvamaks okupatsiooni eitamise põhjuseks pidanud – muidu poleks ju nõutud, et lepingus ei või olla kõige vähematki viidet ei Tartu rahulepingule ega piiri paiknemise muutmisele. Ükski kohtunik ei saaks tõeks pidada, et keegi täiearuline isik võiks anda osa oma vääruslikust krundist naabrile ilma, et midagi vastu saaks. Kui Eesti sõlmib Venemaaga põhimõtteliselt samasuguse lepingu, siis on erapooletul kohtunikul peaaegu võimatu mitte järeldada, et Eesti ikkagi oli vabatahtlikult osa NSV Liidust. Vene Föderatsioon võib edukalt väita, et sõja tõttu oli NSV Liidul vaja eestlasi kaugemale tagalasse evakueerida ning pärast sõda tuldi teistest vennasvabariikides appi kõrvaldama natside poolt tekitatud kahjustusi. Pole mõtet kahelda, et lääneriigid poleks Saksamaale suuri okupatsioonikuritegude hüvitamise nõudeid esitanud, kui Natsi-Saksmaa oleks lääneeurooplasi koonduslaagritesse küüditanud, neid massiliselt hukanud ja saksa koloniste okupeeritud riikidesse väga suurel hulgal elama saatnud. Miks peab Eesti teisiti toimima?
Ajaloolastel ja peavoolu meedial on tõepoolest viimane aeg avalikustada kõik, mida pikka aega vägivaldselt de jure olukorras olnud riigi ennistamise esimestel aastatel valesti tehti ja valikuliselt tegemata jäeti. Meenutagem sedagi, et endine riigikogu esimees Ülo Nugis ütles aastal 2009: „Me peame endale ausalt tunnistama, et restitutio ad integrum (Eesti Vabariigi ennistamine) küsimus on meil venekeelsete inimeste osas lahendamata ning jääb lahendamata veel tükiks ajaks.” Kindlasti ei või olukorra analüüsimisel arvata, et venelaste arv Eestis muutus 8-st ligi 40-neks protsendiks sõja olukorrast põhjustatult. Eestisse saadeti venelased selleks, et kiiremini genotsiidi teostada. Kui nüüd soovitakse siinsete venelaste olukorda näha ainult inimõiguste alusel, siis on vaja arvesse võtta 46 aasta pikkust taandarengut, mille tagajärgi on eestlased pidanud, ja ikka veel peavad vähemalt paari põlvkonna kestel, taluma. Okupatsioonieelse ühiskondliku taseme taastamist raskendab küllaltki märkimisväärselt siiasaadetud venelaste suhteliselt madal sotsiaalne staatus ja neile saatja poolt antud privileegid.
Selle loo lõpetuseks võtkem teatavaks, et „Eesti erinevad valitsused on läbi viimase paari tosina aasta keskendunud suhetes Venemaaga väikeste sammude taktikale. Me lepime kokku seal, kus see on võimalik, ning viisil, mis ei kahjusta meie enda huvisid. Üheks selliseks teemaks on läbi aegade olnud Eesti-Vene piirilepete küsimus.”(Marko Mihkelson riigikogus 16.04.14). Ja tõdegem, et „väikeste sammude taktika” sobib hästi heanaaberlike suhete täiendavaks süvendamiseks ning Venemaad ehk ei olegi – loodud pretsedendi alusel - vaja enam eriliselt paluda mingi uus kingitus vastu võtta.
