Mart Salumäe, Toronto Peetri koguduse õpetaja

Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. 2 Kr 3: 4-6

Kes on kõlbeline kuulutama suuri Jumala saladusi?

Inimestena on meil sageli justkui aukartusest omaseks saanud tõrge oma usu tunnistamise suhtes. Kas meie, lihtsad inimesed, kõlbame kõnelema suurtest jumalariigi asjadest? On ju meie sõnad ja mõtted nii argised, et neisse pole paslik Jumala nime sisse põimida. Pealegi saab ju ka ilma selleta elus kuidagi toime. Jäägu need ilukõnelised teemad õppinud pastorite ja julgemate usutegelaste arutada. Nii arutlevad väga paljud inimesed.

Kui Mooses sai kord Jumalalt kutse oma rahva orjapõlvest vabadusse juhtimiseks, oli ka tema kimbatuses. Ta vaidles Jumala kutsele ägedalt vastu – läkita keegi teine, sest minul on kange keel! Aga Jumalale oli just vaja, et egiptlaste keskel üles kasvanud ning vaarao lähikondlastega tuttav juudi soost Mooses oleks see mees, kes orjastatud rahvale avab tee vabadusse. Kuulutades oma kange keelega Jumala suuri saladusi, sai Moosesest Issanda eriline saadik. Mooses pidi kuulutama oma rahva õigust vabadusele kõigi nende tunnustähtede ja Egiptuse nuhtluste saatel, mida Jumal lasi sündida. Just Moosesest sai karismaatiline rahva juht pikaks ja vaevarikkaks kõrbeteekonnaks esivanemate maa poole.

Sajandeid hiljem valis Jumal Pauluse Kristuse tunnistajaks Rooma impeeriumis. Rooma kodanik, Jeesuse ülestõusmise tunnistajate tagakiusaja ja ideoloogiline vastane sai selleks Issanda kuulutajaks, kelle kirjad moodustavad suurema osa Uue Testamendi sisust. Just Paulus on olnud meheks, kes pani aluse kristlikule õpetusele – lunastatud inimese vabaduse kuulutamisele.

Kui meenutame sündmusi Eestis 19 aastat tagasi, siis leiame hulga paralleele tolle iisraeli rahva pääsemise looga ja Pauluse pöördumislooga. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise juures seisid olulisel kohal vabadusvõitlejate reas ka need inimesed, kellel Moskva võimukoridoride labürint kaunis tuttav oli ning kes algul poolareldi hakkasid ajama Eesti asja. Nende sõnad ja teod muutusid laulva revolutsiooni käigus iga päevaga üha selgemateks ning kindlameelsemateks, kuni saabus silmapilk, mil lihtsalt tuli üheselt ja arusaadavalt kuulutada iseseisvuse taastamise suurt saladust.

Kogu rahvas ootas ärevusega, südamevärinaga, palvetades ja lootes 20. augustil 1991. aastal just seda ja ainuvõimalikku otsust. See oli aeg, mille kohta võib öelda, et Jumal võib ka kividest endale lapsi äratada. Vabanemise imeline vägi avas nii mõnegi inimese südame mõistma ajaloolist tõde ning tegutsema selle tõe saavutamise nimel. Nii mõnigi lausus sõnu, mida pool aastat varem poleks julgenud öelda. Eesti mehed seisid relvituna valvamas meie idapiiri, rahvas seisis paljakäsi kaitsmas oma pealinna strateegilisi hooneid ja asutusi.
Vabaduse vaim oli nad vahvaks teinud ja arguse ära võitnud. Need lihtsad inimesed olid saanud väärilisteks vabaduse kuulutajateks – nad olid vabad hoolimata sellest, et väliselt polnud midagi eriti veel muutunud. Aga sisemine maailm oli uueks loodud.

Mooses ei jõudnud iial pärale tõotatud maa vabadusse. Tema teekond lõppes kõrbes. Alles järgmine põlvkond leidis end vabana esivanemate maal. Paulus pidi kannatama Kristuse tunnistamise pärast nii vangistust kui ka piinarikast surma. Aga nad olid vabad. Jumala Vaim oli nende seesmise maailma igavikuks loonud. See imeline kingitus oligi vägi, mis muutis nad vabaduse kuulutamiseks kõlblikuks.

Vabadus ja armastus on peaaegu sünonüümid. Pole midagi lihtsamat kui armastus, sest see teeb õnnelikuks ja rikkaks. Aga pole ka midagi võimatumat kui armastus, sest see seob ahelatesse ja röövib paljaks. Tõeline armastus on oskus loobumise kaudu avastada uut varandust. See on enese ohverdamise kaudu uue ja väärtuslikuma elu leidmine.

Vabadus vajab üha uuesti sündimist. Eesti vabadus ei sündinud 24. veebruaril 1918 või 20. augustil 1991. See sünnib meis igal päeval uuesti, kui oleme valmis selle vabaduse nimel kandma oma igapäevast koormat, laskma end siduda omariikluse edendamise kohustustega, kulutama oma elupäevi rahvusaate, emakeele ja eestlaseks olemise uhke jonni pärandamiseks järeltulevatele põlvedele. Kui Vaim meid elavaks teeb ja annab tahet olla mina ise Jumala palge ees. Siis on meie sõnad, mõtted ja teod väärilised kuulutama aheldatute vabanemist, rõhutute pääsemist ning Issanda meelepärast aega. Aamen.

Märkmed: