Juba mõnda aega oli hea sõber Eha Salla rääkinud Darmstadti baltisakslaste majast ja üritustest, mis seal plaanis või toimunud – muu hulgas baltisakslaste suurenevast huvist Eesti ning eestlaste vastu.
Olin baltisakslaste elust üht-teist lugenud, aga ega see teema mind kuigi isiklikult võlunud, kuni jõudsin suguvõsa uurides vaarema Pauline vanemate jälgedele. Kuidas Saksamaal sündinud Hermann ja Kuramaalt pärit Maria kohtusid, Narva jõe kaldale elama sattusid ning kuidas saksakeelne Kura ema oma tütre Narva-Jõesuu eesti laevnikule kodukanaks lubas, ei saa kahjuks kunagi teada. Igatahes lisandus mu jaoks üks põnev põhjendus, miks pikk teekond Darmstadti ette võtta. Veri vist ikka on paksem kui vesi.
Kui teater Varius luuleteatrina alustas, olin neist vaimustuses, aga siis laotas elu aina põnevamaid pakkumisi lauale. On vist tavaline, et koduloo vastu tekib huvi pigem siis, kui vanus hakkab neljakümnele lähenema ning Variuse taasavastasin enda jaoks uuesti alles 25 aastat hiljem, kui “Lõbusad estoonlased” võitsid mu südame. Niisiis oli igati õige hetk, et minna kaema, kui ilus on see paljude sõprade sõnul väga ilus baltisakslaste maja. Pealegi, kuidas saab koju jääda, kui peaosas on kallis pinginaaber muusikakooli solfedžotundidest – Katrin Lehismets.
Kultuuriõhtu algas tervitusjoogi ja rõõmsa suminaga. Kallistati vanu tuttavaid, sõlmiti uusi sidemeid ja Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva auks peetud kõned juhatasid sisse etenduse pianisti ja kirjaniku Käbi Laretei elust – muretutest lapsepõlvemeenutustest raskete otsuste ning tõsiste siseheitlusteni. Inimesest, kelle sisse pidid mahtuma kunstnik, naine, abikaasa ja ema. Sellest, kui raske võis olla lahutada ja alustada kooselu teise suure isiksusega, isegi kui see tõi kaasa ohu jääda teise kunstniku varju. Iseenesest polnud ju Käbi kooselul rootsi dirigendi Gunnar Staerniga häda midagi, aga ju oli ikka puudu see nähtamatu ja kirjeldamatu, milleta kunstnik ei saa – see, mis Ingmar Bergmani poole tõmbas ning vastupidi.
“Käbi ei osanud siis, kui tütar määrati pärisisa kasvatada, arvata, et Ingmar Bergman ei luba lapsel nende juurde tulla,” ütleb Katrin. See mõjus laval südantlõhestavalt kurvalt. Katrin täiendab Käbi lausega lavastusest: ““Kas on võimalik, et Immi võtab minus nii palju ruumi, et seal ole enam kohta muusika jaoks?” Ingmar stimuleeris Käbi kunstnikuna, teisest küljest õõnestas tema eneseusku.” Kas Käbil jäi selle kõrvalt aega ka täiel rinnal elamiseks, mida ta tegelikult väga ihkas? “Käbi on öelnud, et talle tundus, et ei olnud oma edu välja teeninud, kuna tundis end oma oskustes ebakindlalt,” avab Katrin peategelase elu küljed, mida lavastuses nii palju ei puudutata. “Ta ise ütles, et ta tahtis elada, tal ei olnud seetõttu aega nii palju harjutada.”
Muigan siinkohal omaette, sest Katrinil oli juba muusikakooli ajal aega ja mis veel tähtsam – püsivust harjutada, mina viilisin ja “elasin”. Seda, et ta väga hästi klaverit mängib, olen ma alati teadnud, aga tehtud töö rolliga oli muljetavaldav. Huvi Käbi Laretei vastu oli Katrinil olemas juba lapsepõlves, kuid lavastuse valmimisprotsessis luges ta maksimaalselt palju juurde, et olla võimalikult tõetruu. “Esinedes tahaks jõuda sellisele tasandile, et roll või muusika hakkab elama oma elu,” ütleb näitleja. Arvan, et see õnnestus. “Egon Nuter Ingmari rollis oli ka suurepärane lavapartner.”
Jälgisin silmanurgast sakslaste reaktsioone – tükk ei ole kindlasti selline, mida jaksaks vaadata ilma keelt mõistmata. Ühes vaatajate tiivas oli üles seatud ekraan subtiitritega, Katrin esitas pikemad monoloogid saksa keeles ning Peeter Kaljumäe suutis ühe dialoogiga jätta mulje, et valdab perfektselt saksa keelt.
Küsisin arvamust ühelt noormehelt, kes oli eestlannaga esimest korda sedasorti üritusel. Vaimustunud vastus üllatas mind. Samasuguseid muljeid jagati ka eestlaste poolt. “Etendus meeldis väga ja oli liigutav. Puudutas muidugi põgenemise teema,” jagab oma muljeid Lea Küngas-Leitaru. “Põnev oli vaadata, milliseid rõõme, muresid, valusid, kahtlusi, emotsioone andekad isikud tunnevad ja kuidas nendega hakkama saada,” sõnas tänulik vaataja.
Etendusele järgnes vestlus Jüri Reinverega, kelle väga sisukat loengut Ingmar Bergmanist saime kuulda mullustel kultuuripäevadel Bonnis. Haus Annabergis salvestatud Ööülikooli saatena on see kuulatav ERRi arhiivis. Soovitan!
Kui seltskonnas on Peeter Kaljumäe, siis on kindel, et temagi istub klaveri taha. Olime Aita Sibulaga pannud kokku laululehed lugudega, mida teatakse nii eesti kui ka saksa keeles – need kulusid marjaks. Ja kus on Kaljumäe, seal hakkavad alati kõlama ka Kopvillemi lood. “Väga meeldisid Olaf Kopvillemi laulud,” kiidab Lea Küngas-Leitaru. “Kauaaegsetel väliseestlastel on vist kõigil tema plaadid olemas.”
Vaid ühistantsud jäid järgmiseks korraks – ülitihedas programmis jäi lihtsalt aega väheks. “Igati ilus õhtu,” võtab Lea kokku. Olen kahe käega nõus ning usun, et seda on kõik ligi 80 külalist.
Anneli Aken
Katrin Lehismets Käbi Laretei osas ja Egon Nuter Ingmar Bergmani osas (Foto: Arvo Kannast)
