Õp. Walter Johanson

Valu või kannatuse kartuses kaugenevad inimesed instinktiivselt võimalikust ohust. Nähes telefoniekraanil ebameeldiva naabri numbrit, püüame kõnele vastamist vältida.

Ent ometi võime me ka valutekitavas või ebameeldivas olukorras reageerida ettekavatsetult ning see eristab meid selgelt loomariigi olevustest.

Me võime valida. Vältimise asemel võime valule hoopis vastu seista ja seda taluda kõrgemate eesmärkide nimel. Me teame, et nõel teeb haiget, kuid otsustame kätt süsti ajal paigal hoida, sest me teame, et süst teeb meid terveks. Me teame, kui piinarikas on problemaatilise naabriga kõnelda, kuid ometi võtame me end kokku ja saame sellega hakkama naabruskonnas rahu säilitamise nimel.

Kuid me võime valu ja kannatuste puhul lasta ka murel ja hirmul enda üle võimust võtta. Keerulise suhte all kannatades võime hakata otsima lohutust narkootikumidest, alkoholist või liigsöömisest. Kui mõte rasedusest on meile talumatu, võime selle abordiga lihtsalt lõpetada, võttes seeläbi ka oma poja või tütre elu. Vähihaiged võivad kõigile oma kannatustele korraga lõpu teha, sooritades arsti kaasabil enesetapu.

See, kuidas me otsustame reageerida kannatustele, olgu siis ratsionaalselt või irratsionaalselt, on üks inimese tähtsamaid valikuid. Paljudele tähendavad kannatused üksnes halba, mida tuleks iga hinna eest vältida. See aga viibki paljude irratsionaalsete ja destruktiivsete otsusteni.

Inimesi eristab loomadest asjaolu, et me oleme teadlikud oma kannatustest ning me tahame teada nende põhjusi. Kui me ei suuda leida rahuldavat vastust, võivad meie kannatused veelgi süveneda. Haiglavoodis või ratastoolis olles on väga raske hoiduda küsimast „miks?“, kuna raske haigus ja nõrk keha tekitavad meis mõtte, et oleme kasutud; meile näib, et oleme teistele üksnes koormaks. Ehkki tegelikult pole ükski kannatus „kasutu“, võime me paljud kannatused lihtsalt käest lasta minna või n-ö ära raisata, kuna me pole mõistnud nende sügavamat tähendust. Jumal andis vastuse küsimusele kannatuse tähenduse kohta ristil kannatanud Jeesuse Kristuse kaudu.

Tervishoius kerkib kannatuse küsimus regulaarselt esile ning ehkki meditsiini abil püütakse kõigest väest kannatusi ja valu vähendada, ei suudeta neid siiski täielikult elimineerida. Patsientidel, kelle kannatusi ei ole võimalik leevendada, peab aitama mõista kristlikku arusaama lunastavast kannatusest.

Lunastava kannatuse kontseptsioon eeldab, et inimlik kannatus kujutab endast midagi rohkemat, kui me esmapilgul näha oskame. See ei ole lihtsalt vaigistamata kurjus, mille eest tuleks instinktiivselt põgeneda. Pigem on see saladuslik jõud, mis võib meie isiksust vormida ning muuta meid küpsemaks. Me peaksime õppima seda jõudu kasutama ning aktsepteerima inimese elutee ja saatuse osana.

Kõigil, kes kannatavad, on võimalus jagada Kristuse lunastavat kannatust. Küllap teame juba lapse-east peale, et jagatud valu on kergem kanda. See tähendab, et meie kannatused ei tee head mitte üksnes meile endile, vaid ka inimestele meie ümber, kellega me tunneme inimlikku osadust. Haigevoodisse aheldatuina muutume ristipuul kannatava Kristuse sarnaseks ning meile avanevad võimsad lunastuslikud hetked, juhul kui me aktsepteerime oma olukorda ja oleme ühenduses Kristusega.

Tänu Issanda armastusele meie vastu saame me tõepoolest anda oma panuse Tema lunastusplaani, kui ühendame oma kannatused Tema ristikannatustega. Samamoodi nagu väike laps annab oma panuse, kui aitab emal kringlit küpsetada, lisades taignasse mune, jahu ja suhkrut. Ehkki ema ei vaja kringli tegemisel abi, on lapse panus tõeline ja tähendusrikas, kuna armastava ema ja lapse koostööst sünnib midagi erilist. Samamoodi lubab Jumal meil ohverdada oma kannatused, et saaksime jätta oma kustumatu jälje tema lunastustöösse. Kasutute kannatuste muundamisest millekski ülimalt tähenduslikuks saab hingelise rõõmu allikas neile, kes selle vastu võtavad. Nende jaoks, kes elavad Kristuses, kujutavad kannatused ja surm uue, lunastusliku loomingu sünnivalusid. Ehkki keegi ei soovi oma ellu kannatusi, näitavad need teed transtsendentsete võimaluste juurde, juhul kui me nende eest hirmus ei põgene.

Märkmed: