Laupäev, 20. juuni oli Toronto eestlaskonnale suurpäev. Tuldi kokku Eesti Majja tähistama Võidupüha ja muidugi ka jaanipäeva. Tuldi trotsides vihmast ilma, tuldi olude sunnil pisut enneaegselt, sest paljud kaasmaalased, ürituse korraldajad kaasa arvatud, on teel Tallinna laulupeole ja/või Münsteris toimuvaile ESTO pidustustele.

Pidulikult ehitud suur saal täitus ootusärevate külalistega. Oli näha rõõmustavalt palju rahvarõivaid. Lavaserv oli maitsekalt kaunistatud võiduküünalde ja võimsa karikakrabuketiga. Tagaseinas ristamisi Eesti ja Kanada rahvuslipud, nende vahel Eesti Vabariigi vapp.

Aktus ning sellele järgnev koosviibimine viidi läbi EKNi ja Mulkide Selts Torontos ühistööna. Avasõna ütles Mulkide Seltsi vanem Helju Salumets, tervitades kõiki rahvusliku suurpäeva puhul ja süüdates koos EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivatiga pidulikult võiduküünlad. Juhtis samas tähelepanu teistele juunikuu tähtpäevadele, mis eestlase südant täidavad kas kurbuse- või õnnevärinaga – 1941. a. suurküüditamine ja Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu õnnistamine, millest tänavu möödub 125 aastat. Nagu teame, sai EÜSi lipust hiljem Eesti rahvuslipp. Kõne lõpul tervitati meie trikoloori ühislauluga „Eesti lipp“.

Järgnes EKN esimehe Avo Kittaski sõnavõtt. Kõneleja avaldas tänu Mulkide Seltsile Torontos kui ürituse kaaskorraldajale, tähendades humoorikalt, et paremat koostööd on vaevalt võimalik leida – Helju Salumets viib ürituse läbi ja EKN saab korraldaja au endale. Nali pöördus meeldiv-pidulikult tõsiseks, sest leiti sobiv moment anda Helju Salumetsale üle Kanada eestlaste kuldteenetemärk. See oli talle määratud juba möödunud EV aastapäevaks, kuid üleandmine viibis märgi saaja eemalviibimise tõttu. Piduliku üleandmistseremoonia toimetas EV aupeakonsul Laas Leivat.

Toronto Eesti Meeskoori liikmeskonnast moodustatud laulugrupp „Viisivelled“ Charles Kipperiga klaveril esitas menukalt kaks tuntud sõdurilaulu, saades tugevate ovatsioonide osaliseks.

Aktusekõne pidas Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees kol-ltn Ülo Tamre. Kõneleja andis lühiülevaate tegevusest, mis kulmineerus Võnnu lahinguga ja andis meile Võidupüha näol teise rahvuspüha. Pärast Baltisaksa Landeswehri lüüasaamist andis 3. diviisi ülem kindral Ernst Põdder päevakäsu heisata linnades ja maakondades lipud ning kohalikes garnisonides korraldada sõjaväeparaadid. Seega toimus esimene Võidupüha tähistamine Võnnu vallutamise päeval – 23. juunil 1919.

Kõneleja meenutas võidutuld, mille EV president igal aastal Võidupüha hommikul süütas ja mille Eesti Kaitseliidu üksused üle maa laiali viisid. Meenutas 1940. a. pidamata jäänud Võidupüha ning president Konstantin Pätsi avaldamata jäänud läkitust, mis lõppes sõnadega: ”Kunagi, ka kõige pimedamatel aegadel, ei ole kadunud sellelt maalt usk ja lootus paremasse tulevikku!” Meenutas Võidupüha vaimu, mis 65 aastat tagasi viis eesti mehed taas kodumaa kaitsele Narva, Auvere, Sinimägede ja teistes lahingutes.

Heites pilku tänapäeva, avaldas kõneleja nördimust, et praegu, eriti raskel majanduslikul ajal, tegelevad poliitilised parteid omavahelise kemplemise ja üksteise mustamisega, unustades oma pühad ja esmajärgulised kohustused. Keeleseadust ei rakendata, nii kauplustes kui mujal vohab sageli võõrkeel. Saksa mundris kommunismi vastu võidelnud sõdureile tehakse ikka veel etteheiteid ja neilt oodatakse vabandust oma sõjaaegse käitumise eest. Ometi peaksid vabandama hoopis lääne suurriigid, kes meid 1939. aastal Hitlerile ja Stalinile saagiks jätsid ning hiljem Jaltas ja Teheranis taas naeratuste saatel rahuliku südamega maha müüsid. Kõneleja lõpetas lootusega, et Vabadussõja Võidusammas ühendab eestlased nii kodumaal kui võõrsil ja sütitab nende südames taas isamaa-armastuse.

Bariton Avo Kittask esitas Charles Kipperi klaverisaatel kaks rahvuslikku laulu: Paul Tammeveski „Kodumuld“ ja Eduard Oja „Meri“. Helju Salumets deklameeris Valve Andre koostatud põimiku Henrik Visnapuu luulest „Võidutuli“. Mõlemad ettekanded võeti soojalt vastu.

„Viisivelled“ asusid uuesti lavale ja esinesid taas kahe lauluga, kus viimase puhul paluti kõigil kaasa laulda. Nii tehtigi ning vahva ansambel oli sunnitud andma lisapala meeskoori repertuaarist.

Enne lõpetamist võttis veel sõna EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. EV ajutise asjuri Ottawas Rasmus Lumi suulise tervituse edastas teadustaja Helgi Sooaru.

Lõppsõna ütles Saima Varangu, tänades nii korraldajaid, esinejaid kui kõiki kokkutulnuid.

Pärast aktust kuulutati välja lühike vaheaeg, mille möödudes õpetaja Kalle Kadakas luges söögipalve. Siis asuti toidujärjekorda, et osa saada Eesti Maja kohvikupersonali maitsvast ja rikkalikust külmlauast. Kui piisavalt nauditud, kandus kava täitmise roll lavalt saali. Rahvusliku ilmega laululehed olid paigutatud laudadele ning õpetaja Kadaka eestvedamisel pandi laulud kõlama. Kuigi vihm oli ammu lakanud, ei olnud kellelgi lahkumisega kiiret. Tunti ühiselt rõõmu igati korda läinud üritusest.

Märkmed: