Ahti Mänd
Katkendeid raamatust „Sarviku sulased”:
Nii saime ka kolmandast linnakesest elu ja tervisega tulema, aga neljandas läks lahti õige terror ja Tšehhi Põrgu, nii nagu see eesti rahva ajaloos on tuntud, seni küll peamiselt üleskirjutamata kujul. Meil kästi käed üles tõsta ja ükshaaval riburada mööda peatänavat pidi läbi küla joosta. Kahel pool seisid „vabadusvõitlejad”, relvad käes.
Ei tea, kas neil just korraldus oli pihta lasta, aga kes neis oludes oli ülepea korralduste andja või otsuste tegija? Partisanid põrutasid lasta küll püstolitest, küll kuulipildujatest. Enamasti õhku, aga aeg-ajalt ka pihta. Kes maanteel jooksjatest pihta sai, jäi lamama sinnasamasse oma verre. Mõnele anti armupauk, teised jäid oiates lebama. Laskmist saatis sõim ja aeg-ajalt löögid püssipäradega selga, näkku, kuhu just juhtus. Üks kõrgem saksa asjamees Julgeolekuteenistuse mundris oli seotud käsipidi hobuvankri taha. Hobusele anti piitsa, mees lohises mudas ja tolmus kõhuli vankri taga. Keegi talle armupauku ei kinkinud. Tema saatus oli hullem kui kohapeal mahalaskmine.
Kui seegi küla oli seljataga, saime aru, et me ei viibi enam selles maailmas, mida siiani oleme tundnud, idarinne ja putkamised kaasa arvatud, vaid mingis viirastuslikus unenäopõrgus.
Edasi saab lugeda: www.nommevalitsus.org veebilt.