17. märtsi ajalehes National Post ilmus Barbara Kay artikkel „A necessary memorial“, mille avaldame allpool refereeritud tõlkena.
1968. a. näitasid naiivsed Ameerika-vastased Kanada ja USA üliõpilased omateada üles julgust, lukustades ülikooli presidente nende kabinettidesse, loopides arvuteid akendest välja ja isegi põletades akadeemikute teaduslikke uurimustöid. Nad teadsid väga hästi, et nende lapsik revolutsiooniparoodia ei too leebes ja andestavas Läänes midagi muud kaasa kui ehk õppetöö katkemise.
Samal aastal kirjutas aga julge Moskva akadeemik Juri Glazov alla kuulsale „12 kirjale“, millega ta protesteeris ebaseaduslike arreteerimiste ja teisitimõtlejate üle korraldatud kohtuprotsesside vastu, teades väga hästi, et see sisuliselt ja tõeliselt revolutsiooniline akt viib tema inimõiguste elimineerimiseni.
Nagu arvata võis, vallandati Glazov töölt, millega ta arvati automaatselt nn parasiitide (muidusööjate) hulka.
Tänu ühe sõbra hoiatusele õnnestus tal üle noatera pääseda arreteerimisest, mille aluseks olnuks väljamõeldud süüdistus narkootikumidega hangeldamises.
Imekombel õnnestus tal põgeneda Läände, kus temast sai 1975. a. Vene õppetooli professor Dalhousie ülikoolis ning kus ta töötas peaaegu oma surmani 1998. a.
Silmapaistev kanadalane Juri Glazov väärib tunnustust nagu paljud teisedki vaprad dissidendid, kellele Kanada on olnud pelgupaigaks. 2006. a. rahvaloenduse statistikast selgub, et 9 miljonit inimest on saabunud Vahtralehemaale kommunistlikest riikidest ja leidnud siin varjupaiga. Paljud nendest on juba surnud või väga vanad. Nende järeltulijatele on oluline, et Kanada tunnustaks pagulaste ohvreid ja et Kanada astuks piltlikult öeldes raudrüüs vastu kommunistide poolt toimepandud metsikustele.
Perspektiiv valgustada kanadalasi kommunismi kuritegudest omandab üha selgemaid piirjooni Ottawasse rajatava totalitaarse kommunismi ohvrite memoriaali projekti edenemisega, millest oli juttu ka viimases troonikõnes. See memoriaal pole lihtsalt kellelegi pähe tulnud hea idee, vaid hädavajalik idee.
See ei tähenda, et holokaust oleks unustatud või kõrvale jäetud. Tõsiasi on aga see, et siiani kõlab Läänes endiselt eriti häbistavalt sõna „nats“, kuid mitte „kommunist“. Mitte sellepärast, et kommuniste ja natse oleks võrreldud ja viimased leitud esimestest hullemad olevat. Põhjus on hoopis selles, et inimesed pole teadlikud, kui halb kommunism tegelikult oli.
Kui 2006. a. Rootsis läbi viidud küsitlusest selgus, et kõigest 10% noortest teab Gulagi tähendust, käivitas Rootsi haridusministeerium kommunismi kuritegusid käsitleva õppeprogrammi. Arvata on, et analoogiline küsitlus Kanadas annaks samasuguseid tulemusi. On tõenäoline, et sõna „holodor“ (Ukraina kunstlikult tekitatud näljahäda 1930ndatel) tooks esile vaid kulmukergitusi.
Barbara Kay küsib, miks on kommunismil õnnestunud vältida moraalset hukkamõistu ja natsikuritegude suhtes on see lausa ülepaisutatud.
Ta toob esile mõned põhjused:
• Stalin oli II maailmasõjas lääneriikide liitlane, mistõttu tal õnnestus vältida hukkamõistu, mida ta tegelikult pälvinuks.
• Alles Berliini müüri langemise järel hakkas avanema tegelik kommunismi kuritegude pilt; paljud nende ohvrid ja tunnistajad on ka juba surnud või väga vanad.
• Kommunistlike kurjategijate üle pole kunagi peetud Nürmbergi-taolist kohtuprotsessi, kus maailma avalikkus oleks nende tegudest teada saanud.
• Kommunstliku propaganda masinad töötasid väga osavalt ja efektiivselt, eksitades isegi mitmeid riigijuhte.
Võib-olla on siin aga suurimaks põhjuseks hoopis paljude lääne vasakpoolsete intellektuaalsete ringkondade veendumus, et kommunism oli pooleldi ajalooline „äpardus“ ja mitte sama ebamoraalne, julm ja dramaatiliste tagajärgedega ideoloogia nagu natsism.
Juri Glazov oli uhke oma Kanada kodakondsuse üle, kuid jahmunud oma kolleegide ignorantsusest ja eitavast suhtumisest kommunismi kuritegudesse.
Barbara Kay leiab, et sõna „memoriaal“ on õieti pisut eksitav, mis viitaks nagu sellele, et kommunism oli omaette (lõpetatud) ajalooline peatükk.
Fakt on see, et pärast Berliini müüri langemist, ka praegu, elavad miljonid inimesed kommunistlike rezhiimide surve all, taludes nälga, vangistusi ja piinamisi, kus neile pole garanteeritud mingeid inimõigusi.
Kanadalastele tuleks seda tõde selgitada ja meenutada ning mitte hüljata kommunismi all kannatanuid ja kannatavaid inimesi. (NP/EE)
Vajalik memoriaal (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kommunismi kuritegude teadvustamiseks maailmas oleks väga teretulnud tõlkida teiste hulgas ka eestlastest küüditatute-vangide mälestusi. Minu meelest üks parimaid neist, filosoofiliselt kommunismi olemust avavaid on insener Artur Veisseriku mälestusteraamat "Ma armastasin Eestit", Kui leiduks tõlkijaid või toetust sellele üritusele!
Arvamus
TRENDING
